Nüüd on siis ikka väga pikk aeg eelmisest postitusest möödas. Kirjutasin eelmine kord, et ootan talve ja kõikke sellist. Nüüdseks on totaalselt kopp ees sellest tohutust lumeollusest ja tuulest ja külmast ja pimedusest ja koolist jne. Võiks tulla juba kevad. See päästev kevad. Kui loodus taas ärkab. Saab normaalselt riietuda ja õhk on värskem. Praegugi on juba näha, et kevad siiski tuleb ka see aasta. Õues on iga päevaga järjest valgem ja nüüdseks on juba kolm päeva järjest päike paistnud. Super hea enesetunne tekkib sellest kohe!
Möödunud aja jooksul on olnud ikka väga palju tõususid ja mõõnasid. Nüüd on jälle õnneks tõus. Kuigi eks tagasilööke ikka on. Kunagi ei saa olla miski perfektne. Pealegi, hakkas siis igav. Ei oleks enam mille poole pürgida ja mida tahta, kui kõik perfektne on.
Jõulud olid toredad perekeskis, uusaasta möödus linnateatri aastavahetuspeol, mis oli ka väga tore. HNPO-ga käisime Prahas konkurssil, saime kuld diplomi ja parima dirigendi preemia. Praha on jumalik linn. Sinna läheks igal võimalusel tagasi.
Vahepeal on juhtunud veel see tore asi, et ma pole enam ammu mingi masenduse hunnik ja apaatsus ise, vaid tunnen elust rõõmu, viitsin taas pidu panna ning olen taas hüperaktiivne. See asi lahenes kõik tänu sellele, et võtsin end kätte ja suutsin palju asju sirgeks rääkida. Asju, mida oleks pidanud juba kuid tagasi sirgeks rääkima. Hea on olla.
Kahju on inimestest, kes enda elu liialt raskeks teevad. Tean kahte inimest, kes hoolivad üksteisest niivõrd palju, et see tundub suisa vihkamisena. Eks armastus ja vihkamine käivad ikka käsikäes. Üks sellest duost magab praegu minu toas täiesti purjus olekus. (Lisan kohe ära, et tegemist ei ole mu toreda toakaaslasega!) Kahju temast. Ta on hakanud nende tülide pärast järjest rohkem jooma. Rikub enda elu ära nii noorelt. Kodu on aega veel terve elu mängida, milleks raisata praegu selle peale oma aega. Noorus on elamiseks ja nautimiseks.
Elu on nagu lill sõnniku hunnikus. Just sellepärast, et sõnnik ongi kõige parem väetis. Kui poleks kõikke halba ja vastikut meie ümber, ei suudaks me nii palju rõõmu tunda kõige selle ilusa ja hea üle, mis tuleb ja on. Tänu "sõnnikule" suudame hinnata, mis on tõeliselt hea ja tähtis.
Peaks end rohkem käsile võtma. Koolis on küll head hinded aga peaks ju tegelikult koolis ka käima, ehk siis tuleks veel paremad. Puudumisi on nii palju, et ei julge enam e-kooli minnagi. Pealehel vahib kohe vastu see kahekohaline võimas number, palju tegemata töid ja õpetajate kurjad märkused. Üks klassivend küsis, et miks mulle hinded nii tähtsad on " peaasi kui positiivse kätte saab, rohkemaks pole mõtet pingutada", nagu ta ütles. On küll mõtet. Endal tekib hea enesetunne, kui näen neid ilusaid hindeid. Ja vanematel on ka hea meel. Ja kui vanematel on hea meel, ei ole neid nääklemisi ja tülitsemisi meie vahel. Ja saan ka rohkem võimalusi kuskil käia ja olla.
Tegelikult on kõik ju super hästi! :)


Päikest igasse päeva!
K.