Tere Kevad!

Pole nüüd jälle ammu kirjutanud. Eks neid põhjuseid ole palju, üks neist on loomulikult kevad:D

Aga hakkaks siis kirjutama kuskilt maalt.

Nii..alustasin enda pubeka elu siis taas. Läksin hulluks ja hääletasin Oliveriga poole öö ajal Tallinnast Kehtna küljeall olevasse külasse. Aega läks aga kohale jõudsime..Hommikul hääletasime tagasi kaa. No seal sai palju nalja.

Nüüd ülejäänud aeg on kulunud harjutamisele ja muule toredale tegevusele.

Neljapäev oli mu elu üks hullemaid päevi aga tuju oli sellegi poolest hea.

Algas sellega, et pidin eriala tundi minema kella 9-ks. Seal läks isegi normaalselt. Siis oli kõik ok kuni algas Salla!!! seal oli kontroll töö..vahetult enne seda suutsin ma enda põlve ribadeks seal klassis kukkuda. Tänu sellele olin ärritunud ja kui Salla hakkas minuga JÄLLE vinguma siis lihtsalt tõstsin häält ja hakkasin vastu(enne olematu). Igatahes tegin vist selle töö kuidagi ära..Käisin med õe kabinetist läbi ja lappisin jala ära..Loomulikult tahtsin ma siis minna kossu mängima..Mõeldud tehtud..Kujutan ette kui naljakas vaate pilt võis olla- Lombakas Nublu kossuväljakul. Ja siis juhtus päeva üks hullemaid asju. Ma hakaksin jukit peale võtma ja sain palliga päris mõnusa obaduse vastu kätt. Läksin kraani alla..Liigutada ei saanud aga kuna paiste ei läinud siis polnud põhjust muretseda.Läksime Timo Steineri "Kossusümfooniat" vaatama/kuulama.Päris tore oli..Aga kui see läbi sai ja ma ikka kätt liigutada ei saanud , arvasin targemaks minna traumapunkti. Riinu kallis tuli minuga kaasa ja saigi mindud. Seal läks päris kiiresti ja lõppkokkuvõttes üteldi mulle , et mul on Coufesso mauees sinistri ehk siis lihtsamalt tugev veresoonte põrutus. Nüüd on käsi ikka veel pekkis..Liigutada saan juba aga valu on meeletu. Oi jah...paari tunni pärast hakkab eriala, ma pole paar päeva harjutanud ja valu tapab kui üritan pilli mängida..varsti on eksamid ka tulemas...Ma olen hukule määratud.

Aga olge tublid ja nautigem kevadet!;)

K.

Elu on lill-nagu kuivanud roos.

Pidu oli tore. Sai ennast tühjaks rabeletud ja seal peol ei huvitanud mind , kuidas inimesed mind vaatavad, ma lihtsalt tõmblesin. No muidugi oli ka päris mitmeid iroonilisi laule, mis lõid noa südamesse. Ma ütlesin nii mõnelegi inimesele , et ma ei tule peole, pole ju mõtet end traumeerida. Ma ju teadsin kuidas see minu jaoks lõppeb-pisarates. Aga ei... nõrk inimeseloom nagu ma olen lasin end ümber veenda ja otsustasin ikkagi minna. Ei no tore oligi kuni esimese Goldplay looni, siis hakkas minu jaoks ära kiskuma. Nalja sai ka korra. Mina ja Villem saime nohiku stiili võitjateks. Naljakas , kas pole?! Mina olen meie kooli tüdrukute must lammas , kelle hinded ja puudumised on alla arvestuse ja Villul sama moodi...Aga no eks me suutsime üheks päevaks enda loomuliku mina maha jätta.

Vali rahu, mitte konfliktide kogemine.-minu tänane õnnelause. Vahel mõtlen , et need asjad panevad seal päris täppi ka vahel. Selle fraasi puhul tundsin , et peole minnes tegin vea ja sattusin konflikti enda tunnetega. Aga siiski minus on löönud nüüd välja mingi mäss. Ma kavatsen hakata korralikult õppima, ei puudu enam ja mis kõige parem , ma tahan proovida nüüd uuesti ja seekord täielikult suitsetamisest lahti saada. Mõni aeg tagasi ütlesin ma ühele inimesele, et ma elasin kõige hullema pubeka üle ja ei taha seda tagasi aga nüüd tunnen, et just seda ma tahangi- end vahel pildituks juua( sellega saan ma vist kohe täna õhtul pihta hakata-Mu ühel parimatest sõbrannadest on sünnipäev,18 sai,ja täna siis tähistame), teha mingeid hullusi, vahetada stiili nagu sokke, ja üle üldse teha kõikke mida hing ihaldab. Ehk saab siis minust kunagi veel inimene , kes ei karda midagi.

Praeguseks aga aitab.

Raju kevadet!!!!!
K.

Oijah.

Hmm...kell on 1.50 ja ma jälle ei maga. Peaks aga ei taha/ei suuda. Istun läpaka taga ja kriban.
Päev algas imehästi. Suutsin isegi 45 minutit enne eriala tundi ärgata. Tunnis sain jälle peapesu pm ei millegi eest-õpetaja valas enda paha tuju minu peale välja. B-majast lahkudes nägin isegi enda "päikest" aga ka tema nägemine ei suutnud mu tuju parandada..Üle jäänud päev on möödunud selle halli massis sees , enda mullis,udu sees. Õhtul käisin Riinu , Oliveri ja Priidikuga jalutamas. Ja siis ma tunnetasin midagi , mida ma pole ammu tunnetanud-LOODUS. Kogu see avastus algas sellest, et ma tundsin kevade lõhna. See järel leidsin endale puu, mida kavatsen nüüd igapäev kallistada. Seisin ja kallistasin Vanemuise tänaval ühte kõrget kaske. Sain mingisuguse mõnusa energia laengu:) Aga see ei olnud seda sorti energia nagu tavaliselt, see oli rahulik mõtisklev energia. Siis avastasin ma enda jaoks asfaldi. Istusin Ugala ja Vanemuise ristis maha ja vahtisin taevast. Ja oh imet! Ma leidsin selle , mida ma olen siin, Tallinnas, nii kaua otsinud-Suur Vanker.Leidsin ta ikkagist kohast ,kust ma seda ei oodanud...Kes teab see mõistab.. Ning siis mind ei huvitanud , et mu riided saavad mustaks või, et mõni auto tuleb ja ajab mind alla. Ma lihtsalt viskusin keset tänavat pikali ja imetlesin taevast ja enda Suurt Vankrit. Kahjuks tiksus kell nii kaugele , et pidin tagasi ühikasse tulema. "Koju" tagasi jõudes meenus meile , et Pearul on sünnipäev( Palju õnne! ) , viisime talle purgi mett. Ja siin ma nüüd istun,mõtisklen ja mossitan. Kohe lähen pikali ära ja hakkan enda masendust leevendama-jäätis ja muusika...
Oijaa...
Hmm...Neljapäeval tuleb koolipidu.Abiturendid korraldavad. Nende viimane pidu siin koolis...masendav, kas pole. Poleks pidanud seda endale meenutama-masendus läks hullemaks.
Aga igatahes olge mõnusad,nautige seda kaua oodatud kevadet ja koolipeol näeme!

Adios Amigos!
K.