Elu on lill-nagu kuivanud roos.

Pidu oli tore. Sai ennast tühjaks rabeletud ja seal peol ei huvitanud mind , kuidas inimesed mind vaatavad, ma lihtsalt tõmblesin. No muidugi oli ka päris mitmeid iroonilisi laule, mis lõid noa südamesse. Ma ütlesin nii mõnelegi inimesele , et ma ei tule peole, pole ju mõtet end traumeerida. Ma ju teadsin kuidas see minu jaoks lõppeb-pisarates. Aga ei... nõrk inimeseloom nagu ma olen lasin end ümber veenda ja otsustasin ikkagi minna. Ei no tore oligi kuni esimese Goldplay looni, siis hakkas minu jaoks ära kiskuma. Nalja sai ka korra. Mina ja Villem saime nohiku stiili võitjateks. Naljakas , kas pole?! Mina olen meie kooli tüdrukute must lammas , kelle hinded ja puudumised on alla arvestuse ja Villul sama moodi...Aga no eks me suutsime üheks päevaks enda loomuliku mina maha jätta.

Vali rahu, mitte konfliktide kogemine.-minu tänane õnnelause. Vahel mõtlen , et need asjad panevad seal päris täppi ka vahel. Selle fraasi puhul tundsin , et peole minnes tegin vea ja sattusin konflikti enda tunnetega. Aga siiski minus on löönud nüüd välja mingi mäss. Ma kavatsen hakata korralikult õppima, ei puudu enam ja mis kõige parem , ma tahan proovida nüüd uuesti ja seekord täielikult suitsetamisest lahti saada. Mõni aeg tagasi ütlesin ma ühele inimesele, et ma elasin kõige hullema pubeka üle ja ei taha seda tagasi aga nüüd tunnen, et just seda ma tahangi- end vahel pildituks juua( sellega saan ma vist kohe täna õhtul pihta hakata-Mu ühel parimatest sõbrannadest on sünnipäev,18 sai,ja täna siis tähistame), teha mingeid hullusi, vahetada stiili nagu sokke, ja üle üldse teha kõikke mida hing ihaldab. Ehk saab siis minust kunagi veel inimene , kes ei karda midagi.

Praeguseks aga aitab.

Raju kevadet!!!!!
K.