Ma olen kodus ja on suvi...miks ma blogi kirjutan? Ma peaksin magama või rannas olema. Aga kodus olles pole mul kellelegi südamelt ära rääkida. Tegelikult ma isegi ei taha hingelt ära rääkida vaid lihtsalt selline raske tunne on ja siis loodan et seda saab päästa.
Nüüd istun käed kalviatuuril ja saan aru , et ka siia kirjutamine ei teks midadgi lihtsamaks. Eks tuleb nüüd need paar päeva üle elada ja hoida kõik enda sees püüdes enda üli halba tuju teiste peale mitte välja valada. Oi jah..saan siit ehk veel minema mõneks ajaks. Kui praegu pean minema maale orja töid tegema..Mul pole midagi selle vastu kui ma vanavanematel külas käin, võin neil seal kokata ja muru niita või ehitus töid teha..aga joosta ja vedada lihtsalt asju ühest kohast teise on täielik nuhtlus. Oi jah..Kui ma tagasi jõuan siis lähen kohta,kus on inimesed , kes ei lase mul mossitada ka siis kui ma tahan mossitada, kohta , kus on lihtsalt sõbrad , kellega koos on hea ja nendega pole vaja isegi rääkida vahel-lihtsalt koos olla ja murul lesida või siis lõkke ääres laulda. Igatsen neid ja vajan nende lähedust kiiresti, sest muidu muutub see väikese depressiivse väikelinna tüdruk ka depressiivseks.
K.