Pundar

Alustuseks - Eelmises postituses mainisin enda parimat sõbrannat. Anna mulle andeks, see ühikakaaslane oli seal just selle pärast juurde lisatud, et me elame päevast päeva ühes majas, käime ühes koolis, harjutame ühes majas ja sa oled ikkagi mu parim sõbranna.

Igatahes.

Taaskord on seljataga üks rahutu öö. Oleks tahtnud juba öösel siia kirjutada aga pidasin õigeks öö otsa neid veidi seedida. Vastasel juhul oleksin siia kirjutanud palju seosetut ja veidrat juttu. Oli vaja enda mõtted lahti harutada sellest puntrast enne.

Seekord on aga tunne, et isegi öö ei aidanud mul mõtteid harutada.

Sellist pundart pole ammu olnud.

Valetan.

See pundar on juba päris tükk aega olnud lihtsalt see kogub neid pusasid endasse järjest rohkem ja rohkem. See pundar on hiiglaslikum kui varem.

Emotsioonide skaala amplituud on suurem kui eales varem. Saaks ma seda siia joonistada... Kujutagem ette kliima diagrammi. See on parasvöötme kliima kohta. Nii ja siis see aastane temperatuuri amplituud. Selline on minu 1-2 päeva emotsiooni ja tuju amplituud.

Ajasin asja vist veidi keeruliseks. Vähemalt olen ennast häälestanud juba geograafia lainetele. Eksam siiski vaja ka selles aines ära teha.

Negatiivne ja positiivne mõtlemine on omavahel suures kodusõjas. Selline tunne nagu kuradike ja inglike, kes muidu ilusti kenasti õlgade peal istuvad on otsustanud niiviisi kaklema hakata, et ronisid mulle pähe ja peavad seal nüüd suuremat sorti sõda. Ja neile selgeks teha, et nad maha rahuneks ja rahulikult läbi arutaksime asjad- võimatu. Kui ma neid ei kuula siis suudan peaaegu mõelda, et pean mõtlema positiivselt ja et kõik ongi hästi. Aga siis kuuleb seda vist see väike saatanake ja lööb enda tulehargi mulle selle eest pähe või rindu või kuhu iganes. See on kohutavalt vastik igatahes, sest tervet keha valdab siis mingi vastikuse või tühjuse laine. Ja siis hakkan mõtlema väga negatiivselt kõike. Ja see ei ole üldse hea, sest kõik ei ole nii halb.

Üks inimene ütles mulle eile, et ma võtan kõike must-valgelt. Kui nüüd järele mõelda siis jääb endalegi selline mulje. Kõik on kas väga hästi või väga halvasti- äärmused- must ja valge. Miks ei suuda ma saavutada vahepealset emotsiooni?!? Miks ei suuda ma olla vahepeal neutraalne?!?!

Üks teine inimene ütles aga , et ma olen üliemotsionaalne inimene ja et ma elan kõik enda emotsioonid ülivõrdes läbi.

Mulle on öeldud ka , et ma olen ülilõbus ja energiline ja seltsiv inimene. Ma ju ei ole seda!! Ma vihkan suuri seltskondi! Mulle meeldib olla rohkem omaette või siis paari kolme inimese suuruses seltskonnas. Ma olen väga mõtlik ja endasse tõmbunud inimene. Ma ei ole see duraceli jänesest Nublu!! Saage aru!! See on mingi kest või arusaam inimestele jäänud minust. Eks ma olen ise selle mulje endast jätnud selle ülivärgiga.

Kui see kõik läbi saab, tahan minna mere äärde ja lesida ja jalutada seal liiva sees. Lasta sellel soolasel tuulel end tuulutada. Tahan näha päikeseloojangut merre. Tunne on selline , et meri annaks mulle praegu rahu. Võtaks enda 7 asja ja lähekski kohe praegu mereäärde. Aga eieiei... Aavo orkestri proov käib ju praegu. Juba 45 minutit! Ma istun ühikas, hommikumantlis ja joon kohvi ilma igasuguste süümepiinateta. Respektist Aavo vastu oleks võinud ju siiski õigeks ajaks minna, ta oli eksamil siiski ainuke, kes mind kiitis. Aga nüüd ma juba mõtlen, kas üldse minna sinna täna.

Uhke tunne on!!:) 36 tundi olen juba ilma rahupiibuta hakkama saanud!:) Peaks veel paar päeva vastu siis oleks edasi lihtne. On inimesi, kes minusse sel alal ei usu. Mina usun!! Ja ma tean inimesi, kes veel usuvad!! Ma suudan seda!! Pean suutma!! Hetkel on küll tohutult nõrk ja uimane tunne aga see läheb ka ju üle. Ei tohi alla anda!

Üleüldse ei tohi milleski kunagi alla anda. Tuleb võidelda viimase hingetõmbeni! Niikaua kuni on veel mingigi lootus ja usk. Ei tohi käest lasta seda, mis on. Hindan seda, mis mul on. Kavatsen seda hoida niikaua kuni jaksan.

Päike on tagasi. Imeline. Ehk tulevad soojakraadid ka tagasi. Aga täna oli vähemalt hea ärgata. Üle pika aja jälle selle peale, et päike paistab prožektorina näkku:) Mõnus soe äratundmisrõõm oli see:)

Päikest!

K.