Kool on kestnud nädal aega ja minul on juba tunne, et see venib ja venib. Nagu poleks seda suvevaheaega olnudki ja ainult koolis olekski istunud. Tegelikult pole muidugi asi nii hull. Mulle meeldib koolis aga harjumatu on. Uus klass ikkagi. Nad polegi nii hullud kui ma kartsin, nendega on suisa tore ja lõbus. Taaskord eelarvamused, nendest tuleks vabaneda. Sama moodi suhtume ka eelarvamustega uutesse. Ei tohiks.
Tegelikult on viimased kaks nädalat väga mõnusad olnud. Saime Bethiga mõnusa toa endale ja üleüldse on mõnus. Meeleolu on koguaeg positiivne. Olgu valetan. Viimased kolm päeva on siiski kuidagi omasse mulli ära tõmmanud. Just õhtuti. Istun enda voodi äärel ja hakkan mõtisklema. See ei ole hea tegevus minu jaoks. Sest kevade lõpp ja suve algus näitasid mulle väga hästi, mis selle tulemus on. Rohkem pole seda vaja, tänan ei.
Eriala on olnud lihtsalt super. Ma olen armunud. Ja esimest korda armunud teadmisega, et mind ei reedeta. Ma armusin flööti. Paljud naersid mu välja kui sellest kuulsid aga nii on. Eks see ole kummaline muidugi. Ma olen 8 aastat flööti mänginud ja alles nüüd sain aru kui väga ma seda pilli armastan. Lihtsalt võtsin end kätte ja hakkasin harjutama mingi hoopis teise tundega ja jälgisin kõikke, mida Raivo mulle koguaeg jahvatab ja siis sündis tõepoolest ime. Mul võttis seest õõnsaks, sest see, mis tuli pillist oli niivõrd kaunis.
Ohjah, vaid siia saan ma enda emotsioonid tühjaks lasta, sest siin ei naera keegi mu üle ja üldjuhul ei loe seda vist ka keegi. Kuigi ega päris kõikke ikkagi ei saa kirjutada. Saaks ainult juhul kui muudan täiesti privaatseks. Aga nii oleks igav. Kirjutaksin eriti harva siis.
Mu sees on üks suur süvik. See ei paista välja. See on hea. Inimesed vaatavad mind ja ütlevad:" Oh, kui tore, sa oled jälle hüperaktiivne Nublu". Seekord on mu kest veel tugevam kui enne. Mingi osake minu sees on nagu tühjaks lastud õhupall. Tänu end äsja avastatud flöödiarmastusele on asi muidugi paranenud aga see löntis õhupall jääb vis kauaks. Ajapikku ma lihtsalt õpin seda ignoreerima ja ei pane enam tähele. Tegelikult olen suutnud seda juba pea kaks nädalat ignoreerida kuid aegajalt ei ole see siiski võimalik.
Olen tohutult tänulik Bethile, Marile ja Kaiale ja Kadile, kes on mulle tohutult kallid. Kaia, saa ruttu terveks ja tule tagasi. Mari, ära ainult kaugeks jää. Kadi, sinuga on läbi elatud palju seiklusi ja kindlasti tuleb neid veel. Ja Bethi...Ole sama sigalahe toakaaslane edasi! Muidugi suur tänu ka mu klassivendadele, kes moodustavad enamus mu pidevast suhtlus ringkonnast. Te olete super ja panete mind koguaeg naerma!!
Tegelikult on kõik super hästi!!
Ilusat kooli algust!
K.
No comments:
Post a Comment