Super!

Nüüd on seljataga juba pikk pikk aeg Tallinnas ja saan see nädalavahetus koju. Lõpuks ometi!! Nii hea.
Tunnen end nii hästi. Super nädalavahetus oli. Sain olla koos inimestega, kellega pole ammu suhelnud ja see oli nii positiivne. Kogu laupäeva õhtune vanalinna peal olemine, polnud tähtsust alkoholil, tähtis oli seltskond, mis oli minu arust vägagi mõnus. See nädalavahetus andis palju energiat siiski juurde. Kui välja arvata muidugi pühapäev, kui mu vererõhk ja pulss hakkasid jukerdama. Aga üldiselt andis nädalavahetus palju energiat, sära, rõõmu ja silmarõõmu ning ühtlasi ka palju mõtlemis ainet enda valikute ja otsuste kohta. Tohutult super. Väga hea on olla üle pika aja. Praegu isegi ei huvita kuidas mul minema hakkab, mis toob tulevik ja milline on minevik. Praegu on praegu ja mul on väga hea olla. Loodan, et inimesed, kes mu blogi suurest igavusest lugema juhtuvad, ei mõista mind valesti praegu.
Eriala läheb küll järjest kehvemini aga ma ei suuda isegi selle pärast muretseda. Neljapäeval on klaveris iseseisvate lugude ettemäng ja mul pole selge aga ma ei suuda ka selle pärast muretseda.
Pean olema siiski mõistlik, sest nagu kogemused on näidanud siis langus on kiire, järsk ja valus.
Õppimine on edukas ja üldiselt läheb ka siiski hästi.
Naljakas on kirjutada eriti positiivset blogi. Olen päev otsa juba tahtnud kirjutada aga vaimu pole peale tulnud. Ega praegu ka päris vaimu ei ole aga kirjutada tahaks nii väga. Tean nii täpselt mida tahaks kirjutada aga nagu näha, ei suutnud ma seda siis normaalselt kirjutada. Aga sel polegi tähtsust, peaasi, et enda kirjutamis vajaduse rahuldatud saan.

Oh jah. Viimane tass teed ja peaks magama minema. Puhkamine on praegu äärmiselt vajalik, kui tahan terve püsida. Lootsin, et saan vaheajal kodus rahulikult haige olla ja terveks saada aga kogu aeg tuleb vaheajale tegemisi juurde ja praeguste andmete põhjal saan vaheajal vaid kaheks päevaks koju. Asi seegi:)

Jaksu kõigile!
K.

Tubli tüdruk olen ikka. Õppida! Õppida! Õppida!
Tohutult olen õppinud. Hinded on nii super ilusad. Läheks siis muudes asjades ka nii hästi kui koolitöödes.
See nädal on lihtsalt katastroofiline. Jama jama otsas, probleem probleemi otsas. Kohutav. Haigeks hakkan ka jääma vist. Eile näitas kraadiklaas 35,4 ja vererõhk oli minu kohta natuke liiga kõrge. Ehk siis mul oli nõrkus. Vast vean ikka vaheajani välja ja saan koju tervenema minna. Egas see ka kaua ei kesta, minu vaheaeg kestab seekord vaid 4 päeva. Aga ise olen süüdi. Olen kuhjanud endale nii palju igasugu orkestreid. Aga mulle meeldib. Kuigi ühest orkestrist sooviks siiski vabaneda- ENPO. Nüüd mängin ka HNSO-s, tore, laupäeval lähen esimest korda kohale ka.
Alles lõppes september, alles lõppes suvi. Ja mul on juba tunne nagu need kaks oleks igaviku tagused ajad. Aeg läheb nii kiiresti ja samas nii kohutavalt aeglaselt. Ei teagi kumb parem on. Vast ikka aeglane. Aga siiski tahaks ka, et see kiiremini läheks. Saaksid kiiremini mööda need probleemsed ajad. Kuigi, kes teab, võib-olla need ei saagi mööda... Ah, mis ma ajan. Ma pole kunagi suutnud liiga negatiivne olla, need ajad saavad kindlasti peagi läbi.

Palju on juhtunud vahepeal. Ei teagi nüüd, mida siis teha. Tean küll. Mitte midagi tegemine on kõige kindlam variant, lasen elul ja asjadel end vooluga kaasa viia nüüd mõniaeg. Ei, siiski. Ühe asja pean ikka korda ka ajama ja seal ei aita mind mingi vool. Kui jätta see voolu teha, siis võib asi veidi kehvasti lõppeda.

Järgmine nädal tuleb lörtsi.
K.