Tubli tüdruk olen ikka. Õppida! Õppida! Õppida!
Tohutult olen õppinud. Hinded on nii super ilusad. Läheks siis muudes asjades ka nii hästi kui koolitöödes.
See nädal on lihtsalt katastroofiline. Jama jama otsas, probleem probleemi otsas. Kohutav. Haigeks hakkan ka jääma vist. Eile näitas kraadiklaas 35,4 ja vererõhk oli minu kohta natuke liiga kõrge. Ehk siis mul oli nõrkus. Vast vean ikka vaheajani välja ja saan koju tervenema minna. Egas see ka kaua ei kesta, minu vaheaeg kestab seekord vaid 4 päeva. Aga ise olen süüdi. Olen kuhjanud endale nii palju igasugu orkestreid. Aga mulle meeldib. Kuigi ühest orkestrist sooviks siiski vabaneda- ENPO. Nüüd mängin ka HNSO-s, tore, laupäeval lähen esimest korda kohale ka.
Alles lõppes september, alles lõppes suvi. Ja mul on juba tunne nagu need kaks oleks igaviku tagused ajad. Aeg läheb nii kiiresti ja samas nii kohutavalt aeglaselt. Ei teagi kumb parem on. Vast ikka aeglane. Aga siiski tahaks ka, et see kiiremini läheks. Saaksid kiiremini mööda need probleemsed ajad. Kuigi, kes teab, võib-olla need ei saagi mööda... Ah, mis ma ajan. Ma pole kunagi suutnud liiga negatiivne olla, need ajad saavad kindlasti peagi läbi.

Palju on juhtunud vahepeal. Ei teagi nüüd, mida siis teha. Tean küll. Mitte midagi tegemine on kõige kindlam variant, lasen elul ja asjadel end vooluga kaasa viia nüüd mõniaeg. Ei, siiski. Ühe asja pean ikka korda ka ajama ja seal ei aita mind mingi vool. Kui jätta see voolu teha, siis võib asi veidi kehvasti lõppeda.

Järgmine nädal tuleb lörtsi.
K.