Õunad

Sattusin vaatama ühte mingit videot ja seal oli üks vapustavalt kena repliik, mille ma avastasin ka õige olevat. Niisiis:
"Tüdrukud on nagu õunad puul. Parimad on puu ladvas. Poisid ei taha nende järgi ronida, kuna nad kardavad kukkuda ja haiget saada. Selle asemel võtavad nad maast mädanenud õunu, mis ei ole head, kuid neid on kerge kätte saada. Ladvaõunad aga arvavad, et neil on midagi viga, kuigi tegelikult on nad imelised. Nad lihtsalt peavad ootama, kuni tuleb õige poiss, kes on piisavalt vapper, et ronida ladva."

Mõnusat ööd ööinimesed:)
K.

Jube.

Nägin öösel ilusat und . Kui üles ärkasin pidin kahjuks jälle kurbusega tõdema , et olen tagasi reaalsuses ja, et kõik ,mida ma unes nägin ei ole toimunud. Kui olin silad avanud mõtlesin, et kas ma tõesti magasin nii vähe-õues oli nii hämar. Ja siis ma avastasi, et maa on jälle seda jubedat löga täis ja , et seda sajab järjest juurde.KOHUTAV!! Sellele ilmataadile tuleks paar kurja sõna vist öelda. No on mees, rikub selle ilusa kevade ära, mis juba käes oli. Ma juba lootsin, et nädala alguses saame kola toast välja vedada teise majja...tühjagi. Jälle lükkub edasi ja sellega ka meie kaua oodatud toa remont. Aga no ehk läheb ilm ruttu paremaks.

Päikest.
K.

...

Mõtlesin ,et tahaks midagi kirjutada ja kirjutangi.
Täna veetsin küllaltki toreda päeva kuigi raske oli.Pool päeva viigipükstes olla ja pilli puhuda ja vanematega kuskil ringi trallata ei ole just rahustav. Kuid kõigest hoolimata veetsime Riinuga toreda õhtu.Rääkisime inimestega , kes suutsid meie tuju tõsta lakke ja hetkega allapoole nulli seda ajada. Mis seal ikka, elu ja tunnete maailm ongi selline:) Kirjutasime isegi ühele toredale laulule uued sõnad:

Ref. Ei tahagi minna, et paremat leida,
siia jään, kus mu tunnete maa.
Mis südames soovin ja hinges ma ihkan,
endaga kaasa siit võtma ma pean.

Ei tahagi minna, vaid lõpuni jääda,
siia kooli, kus maailm mul on.
Su lagunend trepil tuulte käes laulan,
koduselt kallis Su kollakas toon.

Kuid siin koolis on toredaid poisse,
kuhjaga virke ja pirtsakaid ka.
Siis ma ei kurda, siis ma ei kaeba,
vaid lähen rõõmuga sinu klassi.

Ref.

Meie koolis on palju piffe,
püsimatud neil tunded ja meel.
Kuid kui leiavad selle õige,
armunuid täis me kool on siis ka.

Kui ma midagi soovida võiksin,
Sulle mu tormidest räsitud kool.
Õpeta noori ja toeta ka vanu,
muidu me muusikud targaks ei saa.

Ref.

No selline siis...Oi jah..nüüd tuleb tuttu minna , et hommne raske päev üle elada-EST-NOK on Estonias. Ja loomulikult möödub päev kiirelt, sest on mida ootama jääda ja loodan, et ootus ka täitub.
Ööd.K.

"Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb-mitte keegi ei oota"

Algus...

No nii. Siin ma nüüd siis olen. Varem harrastasin vaid teiste blogide lugemist , kuid poleks arvanud , et ka ise blogi kirjutama hakkan. Aga elu on ette arvamatu. Siin ma nüüd istun, enda üli sassis ühika toas, Bethi ( mu toakaaslane) magab end terveks ja Riinu ( ka toakaaslane) istub netis. Kell on 2.07 ja minul pole targemat teha peale pikka ja rasket päeva, kui istuda ja lihtsalt mõtiskleda.

Pea valutab aga magada ei saa juba ammu. Eks selle on põhjustanud raske aeg, mis on möödunud ja mis ootab ees. Kõik algas hetkest kui astusin sisse Tallinna Muusikakeskkooli A-maja peauksest, et teha sisseastumis katsed. Ja oh imet-minu sugune mittemusikaalne inimene suutis ka sisse saada ja imekombel lubasid ka vanemad juba pärast 8nda klassi lõpetamist kodunt Tallinna tulla. Kõik läks kiiresti ja hästi. Õpetajad on ülimalt toredad, klass võttis kiiresti omaks ja kõik oli lihtsalt super. Ma ei taha väita, et see on nüüdseks möödas, loomulikult on kõik siiani hästi. Kui loomulikult välja arvata minu kaks käskkirja. Lihtsalt vaimselt on võimatult raskeks on läinud. Koolistress võtab maad (kuigi ei tohi lihtsalt sellel ligi lasta) , vanematega tülid, tehniline arvestus on kohe ukse ees ja ma ei suuda enda etüüde isegi noodist veel ära lugeda ja üleüldse olen vaimselt rivist väljas ega suuda millessegi teatud asjade pärast süveneda. Kevad peaks käes olema aga minu maailm läheb järjest pilvisemaks , kuigi pean tõdema, et see vähene päike suudab siiski veidikene tuju tõsta ja maapeale tuua mind.Oi jah..
Naljakas. Istun praegu toa põrandal, vaatan enda tühjaks söödud krõbinakaussi, mille olen lohakalt jälle maha asetanud, minu ümber vedelevad kõikvõimalikud õpikud, millest olin sunnitud endale mingit teksti pähe ajama homseks ja üleüldse , kõik tundub nii lohakas aga samas nii kodune. Olen enda üle uhke-möödunud on kolm päeva viimases veerandis ja ma pole veel ühtegi tundi puudunud ja siiani on kõik ka õpitud. Hahh, ka juhmardid arenevad aegajalt.

Ai peab ikka vist magama ära minema nüüd, jutt kisub juba veits emoks ja enesehaletsemiseks ära ja neid kahte asja ma ei poolda.

Tervitused,
K.