Algus...

No nii. Siin ma nüüd siis olen. Varem harrastasin vaid teiste blogide lugemist , kuid poleks arvanud , et ka ise blogi kirjutama hakkan. Aga elu on ette arvamatu. Siin ma nüüd istun, enda üli sassis ühika toas, Bethi ( mu toakaaslane) magab end terveks ja Riinu ( ka toakaaslane) istub netis. Kell on 2.07 ja minul pole targemat teha peale pikka ja rasket päeva, kui istuda ja lihtsalt mõtiskleda.

Pea valutab aga magada ei saa juba ammu. Eks selle on põhjustanud raske aeg, mis on möödunud ja mis ootab ees. Kõik algas hetkest kui astusin sisse Tallinna Muusikakeskkooli A-maja peauksest, et teha sisseastumis katsed. Ja oh imet-minu sugune mittemusikaalne inimene suutis ka sisse saada ja imekombel lubasid ka vanemad juba pärast 8nda klassi lõpetamist kodunt Tallinna tulla. Kõik läks kiiresti ja hästi. Õpetajad on ülimalt toredad, klass võttis kiiresti omaks ja kõik oli lihtsalt super. Ma ei taha väita, et see on nüüdseks möödas, loomulikult on kõik siiani hästi. Kui loomulikult välja arvata minu kaks käskkirja. Lihtsalt vaimselt on võimatult raskeks on läinud. Koolistress võtab maad (kuigi ei tohi lihtsalt sellel ligi lasta) , vanematega tülid, tehniline arvestus on kohe ukse ees ja ma ei suuda enda etüüde isegi noodist veel ära lugeda ja üleüldse olen vaimselt rivist väljas ega suuda millessegi teatud asjade pärast süveneda. Kevad peaks käes olema aga minu maailm läheb järjest pilvisemaks , kuigi pean tõdema, et see vähene päike suudab siiski veidikene tuju tõsta ja maapeale tuua mind.Oi jah..
Naljakas. Istun praegu toa põrandal, vaatan enda tühjaks söödud krõbinakaussi, mille olen lohakalt jälle maha asetanud, minu ümber vedelevad kõikvõimalikud õpikud, millest olin sunnitud endale mingit teksti pähe ajama homseks ja üleüldse , kõik tundub nii lohakas aga samas nii kodune. Olen enda üle uhke-möödunud on kolm päeva viimases veerandis ja ma pole veel ühtegi tundi puudunud ja siiani on kõik ka õpitud. Hahh, ka juhmardid arenevad aegajalt.

Ai peab ikka vist magama ära minema nüüd, jutt kisub juba veits emoks ja enesehaletsemiseks ära ja neid kahte asja ma ei poolda.

Tervitused,
K.