Sigudik.

Oi jah..seagripp on liikvel, olge ette vaatlikud ja kui märkate endal rõngas saba kasvamas või ehk hakkab kärss ette ilmuma,minge koheselt arsti juurde:)

Mind ja nii mõndagi veel on gripi viirus juba maha niitnud. Jääb loota, et tegemist ei ole sigudikuga.

Haige olla on imelik. Tahaks nagu midagi teha aga jaksu ei ole. Aga samas saab teha asju, milleks tavaliselt aega ei jää. Kasvõi blogisse kirjutada. Kuigi hetkel mõtlesin ma selle all aega elu ja tegevuste üle järele mõtlemist. Veider on just see, et ma kirjutan ainult siis blogisse kui ma olen pikalt millegi üle mõtelnud.

Oijahh, elu on keeruline. Tuleb püsida pinnal ja mitte ainult seda vaid tuleb ka edasi sõuda. Nagu ütleb üks orksi õnnelause : Ära karda aeglaselt edasi liikumist, karda paigal seismist. Aga nii ongi.

Hetkel ma tunnen, et seisan paigal ja see ei ole tore. Tegelikult ma ju tean kuhu edasi liikuda ja kuidas aga millegi pärast ma ei julge ette võtta seda esimest sammu, sest see ongi kõige raskem ja see nõuab palju ohvreid ja ma teen sellega nii mõnelegi inimesele haiget. Nüüd ongi see koht kus ma pean mõtlema , kas ma hoolin endast või on mulle teiste elud tähtsamad. Lihtne oleks muidugi teha nii, et jätan asja nii nagu on ja jään paigale seisma lootes, et ehk tuleb keegi ja haarab mind vooluga kaasa. Kuid see oleks liiga naiivne.

Eks vaatab, mis saab. Arvan, et pean ikkagi tegema selle otsustava sammu, maksku , mis maksab.

Aga nautige ilusat valget aega ja ärge seastuge:)

K.

Sügis = Pimedus

Polegi ammu kribanud siia. Pole lihtsalt aega.

Jube raske on see kooli algus ja kogu sügis. Ilmad on nii kurnavad, koolis on raske, erialaliselt on raske, hingeliselt on raske...Kõik on nii nii raske. Võib-olla peaks lihtsalt aja maha võtma. Oi kui palju ma seda mõelnud olen aga ei ole aega , et aeg maha võtta. Ja kui siis võtadki üheks päevaks aja maha siis endal on küll hea olla aga mõningad teised inimesed lähevad selle peale nii kohutavalt närvi.

Tahaks praegu olla üksikul saarel. Seal võiks maas olla paks lumi ja mul võiks olla üks pisike majake. Tahaksin , et seal oleks mina ja minu armas koer ja minu pill. Rohkemat polegi vaja..aega enda jaoks. Aega elu üle järele mõelda.

Imelik, et just siis kui arvad, et oled ilusti järje peal ja kõik lähebki hästi kuid alati siis juhtub midagi, mis kõik peapeale keerab. Ise ei tohi ka valesid otsuseid teha. Nagu öeldakse : Halvad asjad tulevad ikka hulgakesi.

Jõudu pimedaks ajaks. Varsti läheb valgeks. Ning hoidke end tormi eest.

K.

...Mul on valmis juba pliiatsid ja suled...

Ja varsti hakkabki jälle see kooliaeg. Ja ma lausa ootan,et see viimane nädal saaks nüüd kiiresti juba läbi...Imelik, kas pole?! Aga kiindumus selle kooli vastu on liiga suur:) Tahan kooli ka selle pärast, et siis saan lõpuks süveneda õpingutesse ja pilli mängu ja ei ole aega mõelda enda paganama muude probleemide peale. Oi jah..nüüd tuleb ilusti õppida ja lõpuks põhikooliga ka hüvasti jätta:) Eksamid eksamid eksamid.... Naljakas..Ma juba ootan neid.. Varsti näeb sõpruuu!! Ja ühikas...mu kodu:D Aga siiski tuleb seda viimast päikest nautida ja ehk selle pärast ma sõidangi täna Muhumaale enda sugulaste juurde paariks päevaks..merd ja loodust nautima:)

Ilusat suve lõppu!

K.

Ma olen kodus ja on suvi...miks ma blogi kirjutan? Ma peaksin magama või rannas olema. Aga kodus olles pole mul kellelegi südamelt ära rääkida. Tegelikult ma isegi ei taha hingelt ära rääkida vaid lihtsalt selline raske tunne on ja siis loodan et seda saab päästa.
Nüüd istun käed kalviatuuril ja saan aru , et ka siia kirjutamine ei teks midadgi lihtsamaks. Eks tuleb nüüd need paar päeva üle elada ja hoida kõik enda sees püüdes enda üli halba tuju teiste peale mitte välja valada. Oi jah..saan siit ehk veel minema mõneks ajaks. Kui praegu pean minema maale orja töid tegema..Mul pole midagi selle vastu kui ma vanavanematel külas käin, võin neil seal kokata ja muru niita või ehitus töid teha..aga joosta ja vedada lihtsalt asju ühest kohast teise on täielik nuhtlus. Oi jah..Kui ma tagasi jõuan siis lähen kohta,kus on inimesed , kes ei lase mul mossitada ka siis kui ma tahan mossitada, kohta , kus on lihtsalt sõbrad , kellega koos on hea ja nendega pole vaja isegi rääkida vahel-lihtsalt koos olla ja murul lesida või siis lõkke ääres laulda. Igatsen neid ja vajan nende lähedust kiiresti, sest muidu muutub see väikese depressiivse väikelinna tüdruk ka depressiivseks.
K.

Täpselt tund ja 9 minutit järjekordse vananemiseni. Naljakas. Ma pole kurb ega rõõmus. Või siiski, rõõmus veidi olen- olen rõõmus, et saan ainult natukene vanemaks ja et sain täna imelise õhtu veeta pere seltsis.

pragu mõtlesin möödund aasta üle järele. Täidsa hullumeelne pubekas olen olnud. Hahh. täpselt aasta tagasi istusin ma enda sõpradega hoovis ja häälestasin purjus peaga pudeleid ja nii imelik kui see ka poleks-ma olen see kord täiesti kaine. Aga see on ainult hea:)

Appi..kogu see jutt oli pragu mingi memuaar..ma ei mõelnud seda nii:)



Olegem mõnusad;)

K.

Kuulata.

Juhtus midagi mida ma pole siiani kunagi näinud-inimesed suhtlevad nii palju ja nii vabalt. Suudaks me kõik siis seda.
Mul on hea meel , et enamuses mu sõpradest läheb hästi, kuid hoian pöialt nile kellel on viimasel ajal veidi kehvemini läinud.

K.

Ongi kõik.

Liigne pohuism võib halvasti lõppeda-minu jaoks lõppes. Tegime möllu veel ja veel..Tulid käskkirjad veel ja veel. Perekond vihastas veel ja veel. Ja nüüd juhtuski see ,mida karta võis-visati ühikast välja, me kõik, tuba 317. Ema vihastas end oravaks kuid õnneks kirjutas avalduse, kui isa teada saab siis vist võtab mind koolist ära, mis on kõige hullem mis juhtuda võiks, sest see kool on mu elu parim osa. See aasta siin on olnud küll kõige raskem, südant lõhestavam, närvilisem, stressi rohkeim kuid ka kõige õnnelikum. Leidsin siit inimesed , kes on minu moodi- muusika inimesed ja mõistusega(enam jaolt) ja kõige hullem pubekas sai ka mööda, mõistus jõudis koju, kuid mitte päris vist, sest muidu ma ei laseks hindeid käest ära ja ei korjaks endale poole aastaga kolme käskkirja. Aga ma arvan, et mõistuselt on minust saanud lõpuks inimene ja ma ei ole enam mingi depressiivse väikelinna oss. Kindel ole selles, et kui ma pean lahkuma siit paradiisit ja lähen Türile tagasi siis kohe kiusust ja vihast selle kooli ja vanemate vastu ei käi ma enam koolis, jääbki põhiharidus saamata, mis seal ikka.

Mängisime täna mingite ossidega jalkat. Täiesti lõpp, mis sõnavara, sellest saaks tohutu sõnaraamatu teha. Päris mõtlema pani, millised inimesed võivad olla..Ise ei teinud platsil midagi silmapaistvat aga enda sõpru saatis igale poole kuhu vähegi võimalik vaid väikete vigade eest.

K.

Kes jälle jama kokku keeras? Ah jaa..Kristel

Viimasel ajal keerleb peas ainult üks mõte-aeg. Andke mulle aega kõik hinded korda saada, aega eksami kava viimistleda, aega magamiseks, aega leida taas ennast.

Kõik hakkab järjest metsa poole kiskuma. Hinded on katastroof, eriala õpetaja sööb mu närvid peast ja ma ei mõista enam ennast , rääkimata teistest. Kuigi kohati tundub, et teistest ma saan paremini aru kui endast. Olen üritanud viimasel ajal minna mitut rada pidi korraga ja see ei ole midagi head toonud.

Terve tänase päeva olen mõtelnud, et olen viimane ajukääbik. Mis oleks kui mind poleks sündinud?- Kõigil oleks palju lihtsam, ei oleks enam seda Kristelit kelle süüks kõik veeretada, kes on alati kõigis jamades süüdi. Maailmas oleks jälle üks pätt vähem.

See kevad on olnud kõigist kevadeist raskem. Tamp on meeletu aga ma oleks pidanud sellega arvestama kui kooli vahetasin. Peaksin end vist lõhki rebima, et olla meele järele enda vanematele ja sama aegselt eriala õpetajale. Liiga erinevate vaadetega inimesed on need.
Aga õnneks on mul alles veel sõbrad, kes toetavad ja aitavad. Kuigi olen viimasel ajal väga palju inimeste hingesid lõhkunud. Tõesti, liiga palju.

Istun praegu voodil ja tunnen süümekaid kõige pärast mida olen teinud ja mida olen tegemata jätnud. Täna käis meie "kallis" naaber akadeemiaühikast sõimamas. Sõimas meil vene keeles näo täis ja ei lausnud sõnakestki eesti keelt. Alguses ajas jube närvi. Aga praegu ma saan aru. Ma sain täiesti aru millest ta rääkis( loomulikult kasvataja abiga). Tunnen isegi selle pärast süümekaid, et ei lase tal mõni öö rahus magada. Tunnen süümekaid vanemate ees, sõprade ees isegi enda koera ees, kes enam meie juures ei ela ja keda ma ei jõua enam vaatamas käia.

Kokku võtlikult siis- Tere mina olen Kristel. Olen suurim ajukääbik ja kurjuse hunnik. Kui te ei soovi jamadesse sattuda või haiget saada siis hoidke minust eemale.

Aga teie kallid inimesed, kes te ehk satute mu blogi lugema, nautige kena kevadet ja olge tugevad.
K.

Tere Kevad!

Pole nüüd jälle ammu kirjutanud. Eks neid põhjuseid ole palju, üks neist on loomulikult kevad:D

Aga hakkaks siis kirjutama kuskilt maalt.

Nii..alustasin enda pubeka elu siis taas. Läksin hulluks ja hääletasin Oliveriga poole öö ajal Tallinnast Kehtna küljeall olevasse külasse. Aega läks aga kohale jõudsime..Hommikul hääletasime tagasi kaa. No seal sai palju nalja.

Nüüd ülejäänud aeg on kulunud harjutamisele ja muule toredale tegevusele.

Neljapäev oli mu elu üks hullemaid päevi aga tuju oli sellegi poolest hea.

Algas sellega, et pidin eriala tundi minema kella 9-ks. Seal läks isegi normaalselt. Siis oli kõik ok kuni algas Salla!!! seal oli kontroll töö..vahetult enne seda suutsin ma enda põlve ribadeks seal klassis kukkuda. Tänu sellele olin ärritunud ja kui Salla hakkas minuga JÄLLE vinguma siis lihtsalt tõstsin häält ja hakkasin vastu(enne olematu). Igatahes tegin vist selle töö kuidagi ära..Käisin med õe kabinetist läbi ja lappisin jala ära..Loomulikult tahtsin ma siis minna kossu mängima..Mõeldud tehtud..Kujutan ette kui naljakas vaate pilt võis olla- Lombakas Nublu kossuväljakul. Ja siis juhtus päeva üks hullemaid asju. Ma hakaksin jukit peale võtma ja sain palliga päris mõnusa obaduse vastu kätt. Läksin kraani alla..Liigutada ei saanud aga kuna paiste ei läinud siis polnud põhjust muretseda.Läksime Timo Steineri "Kossusümfooniat" vaatama/kuulama.Päris tore oli..Aga kui see läbi sai ja ma ikka kätt liigutada ei saanud , arvasin targemaks minna traumapunkti. Riinu kallis tuli minuga kaasa ja saigi mindud. Seal läks päris kiiresti ja lõppkokkuvõttes üteldi mulle , et mul on Coufesso mauees sinistri ehk siis lihtsamalt tugev veresoonte põrutus. Nüüd on käsi ikka veel pekkis..Liigutada saan juba aga valu on meeletu. Oi jah...paari tunni pärast hakkab eriala, ma pole paar päeva harjutanud ja valu tapab kui üritan pilli mängida..varsti on eksamid ka tulemas...Ma olen hukule määratud.

Aga olge tublid ja nautigem kevadet!;)

K.

Elu on lill-nagu kuivanud roos.

Pidu oli tore. Sai ennast tühjaks rabeletud ja seal peol ei huvitanud mind , kuidas inimesed mind vaatavad, ma lihtsalt tõmblesin. No muidugi oli ka päris mitmeid iroonilisi laule, mis lõid noa südamesse. Ma ütlesin nii mõnelegi inimesele , et ma ei tule peole, pole ju mõtet end traumeerida. Ma ju teadsin kuidas see minu jaoks lõppeb-pisarates. Aga ei... nõrk inimeseloom nagu ma olen lasin end ümber veenda ja otsustasin ikkagi minna. Ei no tore oligi kuni esimese Goldplay looni, siis hakkas minu jaoks ära kiskuma. Nalja sai ka korra. Mina ja Villem saime nohiku stiili võitjateks. Naljakas , kas pole?! Mina olen meie kooli tüdrukute must lammas , kelle hinded ja puudumised on alla arvestuse ja Villul sama moodi...Aga no eks me suutsime üheks päevaks enda loomuliku mina maha jätta.

Vali rahu, mitte konfliktide kogemine.-minu tänane õnnelause. Vahel mõtlen , et need asjad panevad seal päris täppi ka vahel. Selle fraasi puhul tundsin , et peole minnes tegin vea ja sattusin konflikti enda tunnetega. Aga siiski minus on löönud nüüd välja mingi mäss. Ma kavatsen hakata korralikult õppima, ei puudu enam ja mis kõige parem , ma tahan proovida nüüd uuesti ja seekord täielikult suitsetamisest lahti saada. Mõni aeg tagasi ütlesin ma ühele inimesele, et ma elasin kõige hullema pubeka üle ja ei taha seda tagasi aga nüüd tunnen, et just seda ma tahangi- end vahel pildituks juua( sellega saan ma vist kohe täna õhtul pihta hakata-Mu ühel parimatest sõbrannadest on sünnipäev,18 sai,ja täna siis tähistame), teha mingeid hullusi, vahetada stiili nagu sokke, ja üle üldse teha kõikke mida hing ihaldab. Ehk saab siis minust kunagi veel inimene , kes ei karda midagi.

Praeguseks aga aitab.

Raju kevadet!!!!!
K.

Oijah.

Hmm...kell on 1.50 ja ma jälle ei maga. Peaks aga ei taha/ei suuda. Istun läpaka taga ja kriban.
Päev algas imehästi. Suutsin isegi 45 minutit enne eriala tundi ärgata. Tunnis sain jälle peapesu pm ei millegi eest-õpetaja valas enda paha tuju minu peale välja. B-majast lahkudes nägin isegi enda "päikest" aga ka tema nägemine ei suutnud mu tuju parandada..Üle jäänud päev on möödunud selle halli massis sees , enda mullis,udu sees. Õhtul käisin Riinu , Oliveri ja Priidikuga jalutamas. Ja siis ma tunnetasin midagi , mida ma pole ammu tunnetanud-LOODUS. Kogu see avastus algas sellest, et ma tundsin kevade lõhna. See järel leidsin endale puu, mida kavatsen nüüd igapäev kallistada. Seisin ja kallistasin Vanemuise tänaval ühte kõrget kaske. Sain mingisuguse mõnusa energia laengu:) Aga see ei olnud seda sorti energia nagu tavaliselt, see oli rahulik mõtisklev energia. Siis avastasin ma enda jaoks asfaldi. Istusin Ugala ja Vanemuise ristis maha ja vahtisin taevast. Ja oh imet! Ma leidsin selle , mida ma olen siin, Tallinnas, nii kaua otsinud-Suur Vanker.Leidsin ta ikkagist kohast ,kust ma seda ei oodanud...Kes teab see mõistab.. Ning siis mind ei huvitanud , et mu riided saavad mustaks või, et mõni auto tuleb ja ajab mind alla. Ma lihtsalt viskusin keset tänavat pikali ja imetlesin taevast ja enda Suurt Vankrit. Kahjuks tiksus kell nii kaugele , et pidin tagasi ühikasse tulema. "Koju" tagasi jõudes meenus meile , et Pearul on sünnipäev( Palju õnne! ) , viisime talle purgi mett. Ja siin ma nüüd istun,mõtisklen ja mossitan. Kohe lähen pikali ära ja hakkan enda masendust leevendama-jäätis ja muusika...
Oijaa...
Hmm...Neljapäeval tuleb koolipidu.Abiturendid korraldavad. Nende viimane pidu siin koolis...masendav, kas pole. Poleks pidanud seda endale meenutama-masendus läks hullemaks.
Aga igatahes olge mõnusad,nautige seda kaua oodatud kevadet ja koolipeol näeme!

Adios Amigos!
K.

Õunad

Sattusin vaatama ühte mingit videot ja seal oli üks vapustavalt kena repliik, mille ma avastasin ka õige olevat. Niisiis:
"Tüdrukud on nagu õunad puul. Parimad on puu ladvas. Poisid ei taha nende järgi ronida, kuna nad kardavad kukkuda ja haiget saada. Selle asemel võtavad nad maast mädanenud õunu, mis ei ole head, kuid neid on kerge kätte saada. Ladvaõunad aga arvavad, et neil on midagi viga, kuigi tegelikult on nad imelised. Nad lihtsalt peavad ootama, kuni tuleb õige poiss, kes on piisavalt vapper, et ronida ladva."

Mõnusat ööd ööinimesed:)
K.

Jube.

Nägin öösel ilusat und . Kui üles ärkasin pidin kahjuks jälle kurbusega tõdema , et olen tagasi reaalsuses ja, et kõik ,mida ma unes nägin ei ole toimunud. Kui olin silad avanud mõtlesin, et kas ma tõesti magasin nii vähe-õues oli nii hämar. Ja siis ma avastasi, et maa on jälle seda jubedat löga täis ja , et seda sajab järjest juurde.KOHUTAV!! Sellele ilmataadile tuleks paar kurja sõna vist öelda. No on mees, rikub selle ilusa kevade ära, mis juba käes oli. Ma juba lootsin, et nädala alguses saame kola toast välja vedada teise majja...tühjagi. Jälle lükkub edasi ja sellega ka meie kaua oodatud toa remont. Aga no ehk läheb ilm ruttu paremaks.

Päikest.
K.

...

Mõtlesin ,et tahaks midagi kirjutada ja kirjutangi.
Täna veetsin küllaltki toreda päeva kuigi raske oli.Pool päeva viigipükstes olla ja pilli puhuda ja vanematega kuskil ringi trallata ei ole just rahustav. Kuid kõigest hoolimata veetsime Riinuga toreda õhtu.Rääkisime inimestega , kes suutsid meie tuju tõsta lakke ja hetkega allapoole nulli seda ajada. Mis seal ikka, elu ja tunnete maailm ongi selline:) Kirjutasime isegi ühele toredale laulule uued sõnad:

Ref. Ei tahagi minna, et paremat leida,
siia jään, kus mu tunnete maa.
Mis südames soovin ja hinges ma ihkan,
endaga kaasa siit võtma ma pean.

Ei tahagi minna, vaid lõpuni jääda,
siia kooli, kus maailm mul on.
Su lagunend trepil tuulte käes laulan,
koduselt kallis Su kollakas toon.

Kuid siin koolis on toredaid poisse,
kuhjaga virke ja pirtsakaid ka.
Siis ma ei kurda, siis ma ei kaeba,
vaid lähen rõõmuga sinu klassi.

Ref.

Meie koolis on palju piffe,
püsimatud neil tunded ja meel.
Kuid kui leiavad selle õige,
armunuid täis me kool on siis ka.

Kui ma midagi soovida võiksin,
Sulle mu tormidest räsitud kool.
Õpeta noori ja toeta ka vanu,
muidu me muusikud targaks ei saa.

Ref.

No selline siis...Oi jah..nüüd tuleb tuttu minna , et hommne raske päev üle elada-EST-NOK on Estonias. Ja loomulikult möödub päev kiirelt, sest on mida ootama jääda ja loodan, et ootus ka täitub.
Ööd.K.

"Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb-mitte keegi ei oota"

Algus...

No nii. Siin ma nüüd siis olen. Varem harrastasin vaid teiste blogide lugemist , kuid poleks arvanud , et ka ise blogi kirjutama hakkan. Aga elu on ette arvamatu. Siin ma nüüd istun, enda üli sassis ühika toas, Bethi ( mu toakaaslane) magab end terveks ja Riinu ( ka toakaaslane) istub netis. Kell on 2.07 ja minul pole targemat teha peale pikka ja rasket päeva, kui istuda ja lihtsalt mõtiskleda.

Pea valutab aga magada ei saa juba ammu. Eks selle on põhjustanud raske aeg, mis on möödunud ja mis ootab ees. Kõik algas hetkest kui astusin sisse Tallinna Muusikakeskkooli A-maja peauksest, et teha sisseastumis katsed. Ja oh imet-minu sugune mittemusikaalne inimene suutis ka sisse saada ja imekombel lubasid ka vanemad juba pärast 8nda klassi lõpetamist kodunt Tallinna tulla. Kõik läks kiiresti ja hästi. Õpetajad on ülimalt toredad, klass võttis kiiresti omaks ja kõik oli lihtsalt super. Ma ei taha väita, et see on nüüdseks möödas, loomulikult on kõik siiani hästi. Kui loomulikult välja arvata minu kaks käskkirja. Lihtsalt vaimselt on võimatult raskeks on läinud. Koolistress võtab maad (kuigi ei tohi lihtsalt sellel ligi lasta) , vanematega tülid, tehniline arvestus on kohe ukse ees ja ma ei suuda enda etüüde isegi noodist veel ära lugeda ja üleüldse olen vaimselt rivist väljas ega suuda millessegi teatud asjade pärast süveneda. Kevad peaks käes olema aga minu maailm läheb järjest pilvisemaks , kuigi pean tõdema, et see vähene päike suudab siiski veidikene tuju tõsta ja maapeale tuua mind.Oi jah..
Naljakas. Istun praegu toa põrandal, vaatan enda tühjaks söödud krõbinakaussi, mille olen lohakalt jälle maha asetanud, minu ümber vedelevad kõikvõimalikud õpikud, millest olin sunnitud endale mingit teksti pähe ajama homseks ja üleüldse , kõik tundub nii lohakas aga samas nii kodune. Olen enda üle uhke-möödunud on kolm päeva viimases veerandis ja ma pole veel ühtegi tundi puudunud ja siiani on kõik ka õpitud. Hahh, ka juhmardid arenevad aegajalt.

Ai peab ikka vist magama ära minema nüüd, jutt kisub juba veits emoks ja enesehaletsemiseks ära ja neid kahte asja ma ei poolda.

Tervitused,
K.