Tujukas.

Olen viimasel ajal jube tujukas. Tegelikult õnneks enamasti üli super meeleolus. Eriti pühapäeval. Särasin nagu väike päike. Õnnejoovastuses väike laps. Olengi veel laps ju... Kuid täna oli hoopis teistsugune päev. Terve päev olin suhteliselt normaalses meeleolus. Arvestuse sain ka 4+, mis on tegelikult väga hea hinne selle kohta, mis ma seal tegin. Isegi liiga hea..Pärast seda hakkas tuju langema.. Pidin minema orkestrisse..Masendav. Ja siis saan veel peapesu, et hilinen. Andke andeks. Ma käin igas proovis kohal, olen varem kohal isegi. Isegi kolmapäevastes ajuvabades proovides. Üleüldse olen üks kohusetundlikumaid orkestrante seal ja siis saan ikka mina kõik koosa enda kaela. Kus on õiglus??
Õnneks ei suutnud see mu tuju täielikult rikkuda. Ootasin ju õhtut. Kuidas saabki siis tuju halb olla. Aga näed, nüüd on ikka kapitaalne jama mu meeleolu. Arvatavasti paanitsen ise üle ja olen liiga kapriisne. Mis teha. Eks ma kardan veidi. Kõik uus on keeruline ja veidi hirmutav. Kardan teha vanu vigu aga ometigi ma kordan neid vigu ikka ja jälle. Iseasi , kas need ka seekord vead on. Käin arvatavasti pinda. Kuigi väidetakse, et kohe kindlasti mitte. Ise tunnen küll, et käin. Aga näed, järele ka ei jäta. Ja tänu pinda käimisele ja arvamisele, et see suur viga on, keeran enda meeleolu täiega tuksi. Ma olen ju selline, kes kardab, et kõik läheb käest. Kardan kõike tuksi keerata. Aga nende kahe hirmu koostöö on alati liiga suur ja kõik lähebki tuksi. Väga nõme, et ma tean vigu ja ikka ei suuda midagi ette võtta, et nendest vabaneda. Ju see on mu loomuses. Samas on loll pugeda selle taha varju. Peaksin iga hinna eest üritama sellest vabaneda, et saaksin elada normaalset hirmudeta elu. Samas on ju suur samm enda vigu tunnistada. Kas pole?
Ohjah.
Täpselt kuue nädala pärast on mul eriala eksam juba sooritatud. Pean hakkama kiiremas tempos ja intensiivsemalt harjutama. Muidu ei tule sellest midagi head..Ma suudan seda! Pean suutma!

Homme tuleb Bethi!! Lõpuks ometi. Kükitan siin üksi.. Ja mossitan iga teine õhtu omaette. Masendav on nii. Aga see rõõmurull päästab mu sellest välja, ma tean seda.

Kohe-kohe on kogu see valge jama sulanud!!
K.