Üldiselt.

Kirjutasin ikka viimati väga ammu. Ja ega mul poleks seegi kord pähe tulnud kribada, kui eile öösel üks tore inimene poleks mu mõtteid siia suunanud.
Vaatasin viimaseid postitusi.. Päris naljakas. Rääkisin kevadest.. Praegu on käes jälle talv.. Ei oskagi seisukohta võtta, kas see on nüüd hea aastaaeg või halb. Võiks nagu veidi külmem olla. Paistab, et minu lemmik teemaks on pidevalt aastaajad ja ilm- kohutav.

Nohunohunohu. see on hullem kui kõrge palavik. Võiks juba lahti saada sellest, piirab elamist palju.
Paistab, et ma olen end lõpuks kätte võtnud. Käin päris kenasti koolis ja õpin õhtuti isegi. Tööle andsin ka lahkumisavalduse ja peagi tuleb hingamisruumi juurde. Praegu on koguaeg mingid tegemised ja oma eluks väga palju aega ei jäägi. 8.veebruar saan sellest õudusest lahti. Kahjuks on sellises kohas töötades see aeg lõputult pikk. Olen töötanud seal vaid pool aastat aga tunne on nagu oleksin aastaid sealne ori.
Autokool hakkab ka läbi saama. Juhiload, siit ma tulen!! Ei jõua ära oodata, et neid kätte saada ja siis enda armsale Lancerile hääled sisse ajada. Kui vaadata asjale väga lootusrikkalt siis peaksin veebruari alguseks kätte saama, halvemal juhul veebruari lõpuks. Igaljuhul on see juba kohe!
Kui eelmises postituses mainisin, et loodan, et kõik jääb ka üli-heaks, siis võin enda rõõmuks öelda, et jäigi ja on siiamaani. Olen tohutult õnnelik selle üle. Jään ka õnnelikuks.
On vaid paar asja, mis saaksid paremuse poole minna veel- mu hinded, pillimäng, tervis ja võimalus rohkem kodus käia. Igatsen enda koduseid ikka väga. Käin seal ikka liiga harva. Piinlikult harva. Nüüd ei tea ka, millal uuesti saan minna. Vennaraasul tuleb peagi pisike juubel, saab 15. Ja kahjuks ei saa ma ka siis veel koju. Kõige halvemal juhul saan minna alles veebruaris. Aga mis seal ikka. Hoian nendega ühendust ja kõik on korras. Tuleb ära kannatada.

Palju üldistavat ja ebavajalikku infot sai nüüd siia üles topitud. Aga noh, ehk on see mu blogimise uus algus:)

Ilusat talve,
K.

Tulidki. See kõik oli tore. Aga ega midagi läbi pole. Kõik alles algab. Lihtsalt. Kõigil on mõtlemis aega vaja. Mina igatahes mõtlen ainult heast. Kuigi nagu te kõik teate, siis minule väga ei sobi mõtlemine. Mitte, et ma arvaks, et ma loll blondiin olen. Vaid..No saate aru küll. Ma kipun asju üle mõtlema.
Küll kõik saab korda. Veel paremaks kui enne. Positiivsus ja edu ja õnn on mind juba mõnda aega saatnud, loodan, et see mind veel maha ei ole jätnud. Sest kui on.. Siis teist korda ma seda enam vist üle ei ela.
Väga masendav tekst. Mida ma ajan. Elu läheb igal juhul edasi. Lihtsalt oleksin rööpast maas.
Jälle olin pessimist, Miks ma olen. Kõik on ju super hästi. Mul pole ühtegi põhjust selles kahelda. Kõik oli super, on super ja loodan, et ka jääb nii.

Õues on juba kõik nii vapustavalt ilus. Ei suuda kohe kuidagi koolis olla ja harjutada. Ikka ja jälle kisub õue päikese kätte mõnulema. Peaks end kätte võtma. Kiireks läheb muidu. Kuigi vist ei pea opile ikkagi minema, sest silm tegi imepärase pöörde ja on vist korras. See tähendaks ühtlasi seda, et ma ei pea eriala eksamit varem sooritama, mis on ka üli super. 1,5 nädalat on pikk aeg. Vähemalt minu jaoks, mis harjutamist puudutab.

Ilus.
K.

tule kui saad

On kaunis öö , sa kusagil viibid .
Kell seinal lööb , mul südames kriibib .
Mis mõtet ööl , sel ööl .
See edasi ei vii .
Mis aja vöönd , on see milles triivid .

Nii mõndagi sa veel ei tea , nii mõndagi sa teadma pead .

Et sa teaks sind ootama ma jään ,
pole tähtsust mis kell , mis kuus on see päev .
Et sa teaks sind ootama ma jään ,
tule siis kui sa saad kui on õige päev .

On vaikne öö , mind pimedus paitab ,
või on see rööp mis heledus peidab .
Veel pole söönd sel ööl ,
end mõtetest toidan .
Mu süda lööb , see valusid varjab .

Need on Inese laulu sõnad, mis käivad minuga praegu nii ühte. Tunnen nendes sõnades enda praegust olukorda. Aga eks kõik on korras. Hingamisruumi on vaja ja ei tohi enda kohustusi unustada. Ja kõik ei ela päevast normaalset elu vahel peab ka muid ohvreid tooma. Kõik on korras. lihtsalt see laul on praegu liiga hea.

Täna harjutasin võimsalt. Hea on olla kohe.
Lebokal saab ka juba istuda ja kooli ees trepil vahetundides. See tähendab, et kevad on nüüd täiesti käes ja ei kao enam kuhugi.

Aga olgu, õpin nüüd kirjanduse valgustuse kontrolltööks edasi ja kui sellega lõpetan, hakkan " Faustiga" möllama ja pärast seda kui jõuab, siis muusikaajalugu on ka veel moodles. Ehk siis. Tänane öö läheb moodle seltsis.. Masendav.

Ööd.
K.

:)

Alati ei saagi kõik hästi minna. Kuigi ega siin viriseda ju ka ei saa. Mul läheb siiski super hästi. Suveks on töö, elamis pind, täna võitsin veel ühe toreda kinkekaardi, kooliga on suht korras ja mis kõige tähtsam-ma olen õnnelik. See, et tänane õhtu rappa läks ei tähenda, et midagi kehvasti oleks. Vahel peab puhkama kõigest ja kõigist. Kui head saab liiga palju siis ei oska enam head hinnata. Tuleb võtta mõõdukalt. Õnneks siiani ongi kõik vägagi mõõdukas olnud. Kõigil on hingamis ruumi vaja. Minul ja temal ja sinul ja sinul ka. Kõik on kontrolli all ja korras. see on nii hea tunne. Kõik läheb ülesmäge ja olla õnnelik. See on nii fantastiline. Must auk on ületatud, nüüd on taas valguse ja positiivsuse aeg. Loodan, et seekord jääb seda kauemaks. Väga kauaks. Väga-väga kauaks.

Naljakas, kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, olin hoopis teist moodi meelestatud ja nüüd juba hoopis teine tunne. Siia on ikka hea kirjutada, saab oma mõtted ka sirgeks.

Aga nüüd tuleks magama minna.
Head ööd.
K.

Tujukas.

Olen viimasel ajal jube tujukas. Tegelikult õnneks enamasti üli super meeleolus. Eriti pühapäeval. Särasin nagu väike päike. Õnnejoovastuses väike laps. Olengi veel laps ju... Kuid täna oli hoopis teistsugune päev. Terve päev olin suhteliselt normaalses meeleolus. Arvestuse sain ka 4+, mis on tegelikult väga hea hinne selle kohta, mis ma seal tegin. Isegi liiga hea..Pärast seda hakkas tuju langema.. Pidin minema orkestrisse..Masendav. Ja siis saan veel peapesu, et hilinen. Andke andeks. Ma käin igas proovis kohal, olen varem kohal isegi. Isegi kolmapäevastes ajuvabades proovides. Üleüldse olen üks kohusetundlikumaid orkestrante seal ja siis saan ikka mina kõik koosa enda kaela. Kus on õiglus??
Õnneks ei suutnud see mu tuju täielikult rikkuda. Ootasin ju õhtut. Kuidas saabki siis tuju halb olla. Aga näed, nüüd on ikka kapitaalne jama mu meeleolu. Arvatavasti paanitsen ise üle ja olen liiga kapriisne. Mis teha. Eks ma kardan veidi. Kõik uus on keeruline ja veidi hirmutav. Kardan teha vanu vigu aga ometigi ma kordan neid vigu ikka ja jälle. Iseasi , kas need ka seekord vead on. Käin arvatavasti pinda. Kuigi väidetakse, et kohe kindlasti mitte. Ise tunnen küll, et käin. Aga näed, järele ka ei jäta. Ja tänu pinda käimisele ja arvamisele, et see suur viga on, keeran enda meeleolu täiega tuksi. Ma olen ju selline, kes kardab, et kõik läheb käest. Kardan kõike tuksi keerata. Aga nende kahe hirmu koostöö on alati liiga suur ja kõik lähebki tuksi. Väga nõme, et ma tean vigu ja ikka ei suuda midagi ette võtta, et nendest vabaneda. Ju see on mu loomuses. Samas on loll pugeda selle taha varju. Peaksin iga hinna eest üritama sellest vabaneda, et saaksin elada normaalset hirmudeta elu. Samas on ju suur samm enda vigu tunnistada. Kas pole?
Ohjah.
Täpselt kuue nädala pärast on mul eriala eksam juba sooritatud. Pean hakkama kiiremas tempos ja intensiivsemalt harjutama. Muidu ei tule sellest midagi head..Ma suudan seda! Pean suutma!

Homme tuleb Bethi!! Lõpuks ometi. Kükitan siin üksi.. Ja mossitan iga teine õhtu omaette. Masendav on nii. Aga see rõõmurull päästab mu sellest välja, ma tean seda.

Kohe-kohe on kogu see valge jama sulanud!!
K.

Super.

Kõik on niii hästi. Õues on kevad käes. Igal pool sulab, muru juba tärkab ja mis kõik veel. Super. Vaimselt olen ka paranemas. Leidsin tee. Keerasin uue lehe. Ei võtnud uut raamatut kuhu hakata kirjutama,sest see on ju võimatu, minevikku ei saa kustutada. Ja ma ei tahagi seda. Kõik mis on olnud.. Ma ei kahetse seda. Võib-olla väga vähesel määral aga siiski. Kõik oli tore, pole mida kahetseda. Kuid nüüd on käes uus aeg. Aeg hakata algusest pihta. Kuid nüüd tuleb olla ettevaatlik, et mitte korrata vanu vigu. Mitte tormata pea ees vastu seina vaid lasta asjadel rahulikult kulgeda. Nii on palju põnevam. Meeletult heas tujus olen. Täna olen väga heas tujus. Eile päeval kahjuks mitte , sest üleeile õhtu oli masendav. Kuid eilne õhtu oli lihtsalt super. Nii väikesed asjad võivad rõõmu teha. Aga väikesed asjad ongi need kõige ilusamad. Olla koos heade inimestega ja tunda elust rõõmu. Mis saaks veel parem olla. Tahaks, et kõik õhtud oleks sellised, kuid see on võimatu, sest kõigil on ka oma tegemised ja kohustused, millest tuleb kinni pidada, nii ka minul. Esmaspäeval on juba tehniline arvestus. Olukord pole õnneks lootusetu. Kõik on normaalne. Etüüdid on veel kahtlased aga küll korda saab, aega on veel.

Oh jah. Super lihtsalt tõesti. See on praegu mu lemmik sõna vist. Elu on lill! Kõigil on elus võimalusi. Peab neist lihtsalt kinni haarama kui nad tulevad, mitte mööda laskma minna, sest kahetseda pole midagi. Elu vajab elamist ja jube kurb on kunagi vanaduspõlves mõelda, et " huvitav , mis siis oleks saanud, kui ma sellest võimalusest oleks kinni haaranud". Oleksid on jubedad asjad ja neid tuleb vältida. Nende vältimine õnneks on aga lihtne. Ei tohi karta ja tuleb tegutseda. Apaatsus on jube. Eriti masendav on see, kui inimesed jäävadki apaatseks. Elust tuleb võtta kõik. Ja kõige põnevamad ongi inimesed, kelle elu ei ole juba valmis kirjutatud ja nüüd vaja hakata seda kõike lihtsalt elluviima hakata. Nii on igav. See oleks nagu sa oleks vaadanud väiksena liiga palju tõsielu saateid ja hakanud arvama, et selline peabki elu olema. Ja nüüd olen enda elu ka valmis mõelnud nii, et hakkad seda elama. See on igav. Elus on nii palju võimalusi. Milleks kasutada ainult seda ühte ja üld levinud teed. Muidugi on hea kui tead, mida sa elus lõpuks saavutada tahad aga kui ainult selle ühe asja nimel pingutada, muutub inimene halliks ja igavaks.

Oh jah. Liiga palju latran.

Laskem kevad ligi endale!
K.

Kevad kevad kevad...

Ettevõtmine kulgeb suhteliselt konarlikult.. Aga siiski kulgeb. Ja nüüd tuleb asi kindlasti kulgema panna, sest muidu võib juhtuda päris hirmus asi..

26.mai pean minema operatsioonile..Hirmutav. Aga peab minema, siis saab silm lõpuks korda ka. Jube vastik on olla ju koguaeg nii, et silmast jookseb vett. Inimesed, kes mind esimest korda näevad, küsivad tihti, et miks ma nutan..Päris tüütu on kõigile seletada, et ma ei nuta ja blablabla..

Viimase kahe kolme nädala jooksul on päris palju juhtunud. Või kuidas nüüd öeldagi.
Eelmine aasta õitses üks lill meeletult aga närtsis ära. Oli suur kahtlus, et see lill ei hakka veel niipea õitsema. Aga vist eksisin. Seda õitsemist ei saagi ette näha. Nüüd on ta juba õitsele puhkemas, kohe-kohe puhkeb õide. Praegu veel alles piilub.
Igatahes jah. Ma tunnen end õnnelikult ja kurvalt ja väsinult ja energiliselt. Kõike korraga. Väga veider. Lõbus. Eks näis, mis tulevik toob.
Hetkel on asjalood niiviisi, et mida tund edasi, seda kurvemaks ma muutun. Ei , vast mitte kurvemaks. Aga ..Seda on keeruline seletada. Midagi nagu toimub. Tühjemaks jään. Keeruline.

Lõpuks on tõeline kevad käes. Seda on näha ja tunda...
K.