Day 2!!

Asi areneb. Täna on juba päris hea olla. Pole kordagi isu peale tulnud. Imelik on ainult see, et kõik, kes on haisu ninna saanud minu praegusest ettevõtmisest, naeravad selle üle või lihtsalt käituvad veidralt. Kas see tundub siis tõesti nii võimatu, et mina sellega hakkama saaks?? Ma suudan seda. Ma tahan seda. Ma saan hakkama. Ja seekord mul pole vaja, et minusse usutakse, sest ma tahan ise seda. Lihtsalt, palun mitte mul jalgealust alt ära tõmmata, sest siis läheb mul palju raskemaks.

Ohjah, täna oli siis koolipäev ju ka. Masendavalt pikk nagu alati. Ei midagi uut ja põnevat.
Sain just veidi aega tagasi kätte plaadi, mis lindistati eilsest osakonna kontsertist. See vist on nii kohutav, et mu arvuti ei taha seda mängida. Ehk siis pean ootama selle kuulamisega homseni, kui Bethi tagasi tuleb, lubab mul ehk enda arvutist kuulata. Päris hirm on selle plaadi sisu pärast.

Täna süüa tehes juhtus kummaline asi. Ma soolasin toidu ikka kapitaalselt üle. Loodan, et see pole märk millestki. Samas...see märk on ennast lihtsalt väga kaua peitnud, sest teema, mis seda puudutab, pole kordagi kuhugi kadunud olnud. Vist.

Ohjah. Lähen nüüd vist kõndima. Lähen paksuks muidu. Ja seda kardan ma praegu veidike..

K.