Veider...

Väga veider on olla. Viimased kaks päeva on täielik masendus peal. Aga elus esimest korda pole mul õrna aimugi, miks. Ja seetõttu on see väga kurnav. Aga vähemalt see aitab mul harjutada, sest pole tahtmist midagi muud teha. Kui välja arvata tänane päev- otsustasin lihtsalt jalutama minna. Vapustavalt hea tunne oli. Ja jätkuvalt on see tunne, et tahaks kuhugi ära. Täna isegi leidsin selle koha. Istusin metsas. Aga seda rahu ja rõõmu ei olnud kauaks mulle antud, sest selle rikkus üks armas perekond, kes otsustas samas kohas peatuda ja jalga puhata, kus minagi. Seega pidin lahkuma, ebamugav hakkas. Nüüd on terve nädal vaba aega, arvatavasti viibin tihedamalt nüüd metsas. Seal on nii tohutult hea lihtsalt. Ma ei kujuta ette mitmendat korda ma juba avastan, et selles metsas saan ma rahu. aga näe, iga kord on see mulle nagu uus avastus.

Homme siis ettemäng..loodan, et läheb hästi. Peab minema. Muud moodi ei tohigi minna.

Nägin eile ja üle-eile pajutibusid, see tekitas hea kevadise meeleolu. Lõpuks ometi.

Head õhtut.
K.