11 päeva ühe katkendiga. Ei ole ju halb. Ma olen olnud tugev ja saanud üleüldiselt võitu enda kõige suuremast pahest. Kurb ainult, et see teema teeb kurvaks. Mitte ainult mind nagu ma täna aru sain. Just selle katkendi pärast. Tegin seda siiski ainult selle pärast, et end proovile panna. Kas saan sellest selle naudingu, mida see peaks andma või ei. Ei saanud. See on halb teema. Selle pärast olen täna juba niigi endast välja läinud. Aitab.

Mata konsultatsioon oli ikka vägev. Jäin 20 minutit hiljaks, süüa tuleb ikka ilusti hommikul. Olin seal 15 minutit ainult. Veimps on lihtsalt üks juhm lammas, pole mõtet enda aega seal raisata. Saan ühikas oma peaga ka valesti teha ülesandeid. Ja jäängi valesti tegema kui ei ole õpetajat, kes ei seleta ära , kuidas teha tuleb. Temalt küsid abi, saad vastuseks: " Sul on valesti tehtud, tee uuesti!" No mida sellisega peale hakata.

Tobe, et inimesed ei tee enda asju õigel ajal ära. On nii hela arvamusel endast ikka. Masendav. Ja teised kannatavad selle pärast. Sa võid ju andekas olla aga võiks nagu muuga ka tegeleda kui ainult harjutada. Jääb istuma enda laiskuse pärast. Aga kuna on nii andekas siis lastakse muidugi istuma jääda. Aga , kes kannatavad? Meie klass!! Konkurents on niigi haiglaselt suur ja kui tuleb järjest juurde ennast täis laiskvorstidest lambapäid, mis meil teha jääb. Sellised napakad võetakse ikka vastu tutvuste ja pillimängu pärast. Aga see ei ole ainult muusikakool. Meie rabame siin kõike teha, et saaks gümnaasiumisse ja siis tuleb üks juhmakas, kes teeb meie elu veel raskemaks. Mida ta siis kavatseb teha, kui kätega midagi juhtub? Haridust ei ole ju. Joodikuks hakkab, mis sellistest ikka saab.

Punane tee. Kõige maitsvama,rahustavam ja soojendavam vedelik, mis olemas on. Jube hea ikka.

Kiusupunn olen. Taaskord on tujud peal. Tore. Naljakas. Lõbus. Igatsus.

Rahu!

K.