Eile õhtu oli tore.
Emotsioonid ja tujud käisid jälle üles-alla. Aga lõpp hea kõik hea.
Laste mänguväljak on jube tore. Väga armas ja tore koht on see. Mõnus on istuda ja olla seal.

Naabrid võivad vahel liiga sõbralikud olla. Ma olen maikuust saadik oodanud muru niitmist. Täna pidingi lõpuks saama niiduki taha. Läksin aeda. Ja mis ma nägin! Naabrimees oli suures hoos meie muru ka ära niitnud... Üks jupp oli mulle ka jäetud aga loomulikult ei saanud ma täna masinat käima. Niipalju siis muru niitmisest.

Tore tuju on. Peaks välja minema, ilus ilm on. Aga siin ei ole kellegagi kuhugi minna.
Jalutada ja rattaga sõita ka ei taha siin. Kõik on nii peas, et kõnni või kinnisilmi läbi linna. Ei midagi põnevat. Miski ei paku pinget.

Kui sõps enda grillimisega ühelepoole saab, saan välja minna temaga.

Mu klassikaaslased on hulluks läinud!
Miks jäetakse kõik viimasele minutile?!?! Pühapäeval on juba lõpetamine ja nad tahavad alles homme hakata kõnet kirjutama. Ma pean hakkama sellepärast siis mitu tundi varem kodunt ära minema. Ja vähe sellest. Sellist asja võiks ikka pikemalt ette teatada. Aga ei, ma saan alles täna sellise sündmuse kohta teate!! Kus on mõistus, noored?!?! Kõik ei ela kooli kõrval , eksole! Ja otsustagu lõpuks ära, kes selle kõne peab! Ja kas tõesti hakatakse 41 inimesega 55ndas klassikeses seda kirjutama?! Napakad. Ma ei oska muud öelda selle peale.

Päike on lõpuks tagasi:)
K.