Suguvõsa

Väga toredad kaks päeva olid. On küll suvi ja aeg on maas kuid nüüd tõmbasin aja nii maha kui võimalik. Isegi mõtted tegin tühjaks ja unustasin kõik enda mured, mis mu väikest peakest vaevavad. Sugulastega on hea koos olla. Sportlik tegevus oli suur. Võrkpall, sulgpall, botsia. Võrk oli mõttetu aga ülejäänud oli ülimalt lõbus. Need kokkutulekud on alati juba sellepärast vinged, et alati avastad uusi sugulasi. Toredad on. Kuigi eks igas peres on ka omad mustad lambad. Nii ka meie omas. Aga üldiselt on tore.

Nüüd olen Türil tagasi. Kõik vajus jälle peale. See raskus.
Mõtlen, miks ma küll halisen nii palju. On inimesi, kel läheb palju kehvemini kui minul ja nad ei halise. Piinlik on.
Samas ma ei halise ka. Avaldan enda mõtteid. Mis siis, et need nii mustad ja mõttetud on.
Keeruline.

Nädala algul Tallinna. Saan enda mõnusasse keskkonda korraks tagasi. Pean selle päeva nii jagama, et näeksin kõiki, kead näha soov ja samas teha emaga need tegevused ka kõik ära, mida ta teha tahab. Tuleb aega targalt planeerida.
Enam ihkan siiski vaid kolme inimese seltskonda. Kahte neist ehk õnnestub linnas trehvata. Ühele tuleb teise Eesti otsa külla sõita. Ja seda ma ka kindlasti teen nagu lubatud.

Üks jube kiuslik inimene olen ikka. Kahju ainult, et kiusutujud tulevad alati just siis kui istun kodus.

Päikest.
K.