Jätkub vana uues kuues.

Enesetunne paraneb järjest rohkem.
Sisemine rahu ei ole küll veel saavutatud ja selle saavutamiseks läheb veel aega. Nii kaua kuni end täielikult leian ja valmis saan. Aga vähemalt sai üks kivi südamelt ära- sain keskkooli sisse.
Imelik küll aga teisest küljest on nüüd uus raskus- kas see on ikka see, mida ma tahan. Lõputu võitlus endaga.
Veider on veel see, et teised on tunduvalt õnnelikumad selle üle. Nagu näiteks minu kallis memm. Kui helistasin ja teatasin talle seda, hakkas ta peaaegu nutma rõõmust.
Eks see ikka hea ole, et sinna sain jääda. Sügisel läheb uue hooga.
Õppimis himu on kasvanud ja kasvab järjest rohkem. Mind on huvitanud väga kaua igasugused asjad aga , et ma lõpuks võtaks kätte ja hakkaks neid uurima, seda pole olnud. Nüüd aga istun kolmeni öösel enda nurgakeses ja kaevan raamatutes uurides seda kõike. Materjali on nii palju ja huvi on nii suur, et pean hoogu hakkama pidama. Muidu neelan selle kõik lihtsalt alla ja pärast olen sama tark kui enne neelamist.
Igatsen Kivimäele. Super hea on kodus olla aga on teatud igatsused teatud tegevuste ja teatud inimeste järele. Tegevust on ka siin vähem, samas tegelikult palju rohkem aga vestluskaaslane on ainult üks. Aga kui temaga kõik räägitud saab... Mis siis saab? Ja vahel peame üksteisest puhkama ka. Ta on siiski Jäära tähtkujust- tüdineb kiirelt:)
Homme olen juba Kivimäel. Abiturientidel on siiski lõpetamine, kuhu tuleb kindlasti kohale minna. Isegi mitte ei tule, keegi ei käse ju. Ise ikka tahan minna!

K.