Raba.

Jube mõnus. Tuju on ideaalne, hoolimata vähestest unetundidest. Hommikul või öösel.. No igatahes kell 5 oli jube tore minna rõdule ja vaadata kuidas päike tõuseb. Õigemini, see oli juba tõusnud. Nautisin seda hommikut ja kuidas päike mändide latvu paitas ja linnud siristasid ja ei olnud tänava müra.Tohutult ideaalne. Imeilus. Mõtted olid ja on siiani väga selged ja pea ka ei valuta.

Viisin suure hunniku õpikuid ära. Ja võtsin päris palju uusi juurde. Geograafia... Läksin rabasse õppima. Ideaalselt tore koht. Nii rahulik ja ilus. Jama oli ainult selles, et see tobe skate park, mis seal metsas nüüd on, seal toimus mingi üritus ja siis üürgas jube tümakas üle metsa. Vastik. Ja vähe sellest, kuna ma olin üksida, pidin ma võitlema üksi ühe hiiglasliku ämblikuga. Jube jube jube. Jagu sain. Vabas looduses on mõnus õppida. Aga siis hakkasid seal siblima mingid orienteerujad ja muud inimesed , hakkas päris ebamugav ja tulin tagasi.

Inimesed võivad mind päris imelikult vaadata. Kuulan muusikat ja õõtsun mööda tänavaid , totakas naeratus näol. No mis teha, väga hea on olla! Eestlased ongi liiga negatiivsed ja tõsised inimesed. Nagu kivid. Laskem päike endale ligi ja naeratagem nii seesmiselt kui ka väliselt!

Homme on eesti keele eksam. Tuim. Ei mingeid emotsioone selles osas. Ainuke, mis veidi põnevust kütab on kirjandi teema. Tahaks juba teada. Aga tuleb, mis tuleb. Tuleb vaadata, et grammatika ülesanded peavalu ei valmistaks. Peaks vist veel pärast üle vaatama need asjad.

Täna õhtul saab nädal !!:) Ja esmaspäeval tuleb minna tööle proovipäevale.

Kahe nädala pärast saab see jamamine kooliga läbi ja siis algab suhteliselt hea eluke.

Päikest!

K.