Tulidki. See kõik oli tore. Aga ega midagi läbi pole. Kõik alles algab. Lihtsalt. Kõigil on mõtlemis aega vaja. Mina igatahes mõtlen ainult heast. Kuigi nagu te kõik teate, siis minule väga ei sobi mõtlemine. Mitte, et ma arvaks, et ma loll blondiin olen. Vaid..No saate aru küll. Ma kipun asju üle mõtlema.
Küll kõik saab korda. Veel paremaks kui enne. Positiivsus ja edu ja õnn on mind juba mõnda aega saatnud, loodan, et see mind veel maha ei ole jätnud. Sest kui on.. Siis teist korda ma seda enam vist üle ei ela.
Väga masendav tekst. Mida ma ajan. Elu läheb igal juhul edasi. Lihtsalt oleksin rööpast maas.
Jälle olin pessimist, Miks ma olen. Kõik on ju super hästi. Mul pole ühtegi põhjust selles kahelda. Kõik oli super, on super ja loodan, et ka jääb nii.

Õues on juba kõik nii vapustavalt ilus. Ei suuda kohe kuidagi koolis olla ja harjutada. Ikka ja jälle kisub õue päikese kätte mõnulema. Peaks end kätte võtma. Kiireks läheb muidu. Kuigi vist ei pea opile ikkagi minema, sest silm tegi imepärase pöörde ja on vist korras. See tähendaks ühtlasi seda, et ma ei pea eriala eksamit varem sooritama, mis on ka üli super. 1,5 nädalat on pikk aeg. Vähemalt minu jaoks, mis harjutamist puudutab.

Ilus.
K.

tule kui saad

On kaunis öö , sa kusagil viibid .
Kell seinal lööb , mul südames kriibib .
Mis mõtet ööl , sel ööl .
See edasi ei vii .
Mis aja vöönd , on see milles triivid .

Nii mõndagi sa veel ei tea , nii mõndagi sa teadma pead .

Et sa teaks sind ootama ma jään ,
pole tähtsust mis kell , mis kuus on see päev .
Et sa teaks sind ootama ma jään ,
tule siis kui sa saad kui on õige päev .

On vaikne öö , mind pimedus paitab ,
või on see rööp mis heledus peidab .
Veel pole söönd sel ööl ,
end mõtetest toidan .
Mu süda lööb , see valusid varjab .

Need on Inese laulu sõnad, mis käivad minuga praegu nii ühte. Tunnen nendes sõnades enda praegust olukorda. Aga eks kõik on korras. Hingamisruumi on vaja ja ei tohi enda kohustusi unustada. Ja kõik ei ela päevast normaalset elu vahel peab ka muid ohvreid tooma. Kõik on korras. lihtsalt see laul on praegu liiga hea.

Täna harjutasin võimsalt. Hea on olla kohe.
Lebokal saab ka juba istuda ja kooli ees trepil vahetundides. See tähendab, et kevad on nüüd täiesti käes ja ei kao enam kuhugi.

Aga olgu, õpin nüüd kirjanduse valgustuse kontrolltööks edasi ja kui sellega lõpetan, hakkan " Faustiga" möllama ja pärast seda kui jõuab, siis muusikaajalugu on ka veel moodles. Ehk siis. Tänane öö läheb moodle seltsis.. Masendav.

Ööd.
K.

:)

Alati ei saagi kõik hästi minna. Kuigi ega siin viriseda ju ka ei saa. Mul läheb siiski super hästi. Suveks on töö, elamis pind, täna võitsin veel ühe toreda kinkekaardi, kooliga on suht korras ja mis kõige tähtsam-ma olen õnnelik. See, et tänane õhtu rappa läks ei tähenda, et midagi kehvasti oleks. Vahel peab puhkama kõigest ja kõigist. Kui head saab liiga palju siis ei oska enam head hinnata. Tuleb võtta mõõdukalt. Õnneks siiani ongi kõik vägagi mõõdukas olnud. Kõigil on hingamis ruumi vaja. Minul ja temal ja sinul ja sinul ka. Kõik on kontrolli all ja korras. see on nii hea tunne. Kõik läheb ülesmäge ja olla õnnelik. See on nii fantastiline. Must auk on ületatud, nüüd on taas valguse ja positiivsuse aeg. Loodan, et seekord jääb seda kauemaks. Väga kauaks. Väga-väga kauaks.

Naljakas, kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, olin hoopis teist moodi meelestatud ja nüüd juba hoopis teine tunne. Siia on ikka hea kirjutada, saab oma mõtted ka sirgeks.

Aga nüüd tuleks magama minna.
Head ööd.
K.

Tujukas.

Olen viimasel ajal jube tujukas. Tegelikult õnneks enamasti üli super meeleolus. Eriti pühapäeval. Särasin nagu väike päike. Õnnejoovastuses väike laps. Olengi veel laps ju... Kuid täna oli hoopis teistsugune päev. Terve päev olin suhteliselt normaalses meeleolus. Arvestuse sain ka 4+, mis on tegelikult väga hea hinne selle kohta, mis ma seal tegin. Isegi liiga hea..Pärast seda hakkas tuju langema.. Pidin minema orkestrisse..Masendav. Ja siis saan veel peapesu, et hilinen. Andke andeks. Ma käin igas proovis kohal, olen varem kohal isegi. Isegi kolmapäevastes ajuvabades proovides. Üleüldse olen üks kohusetundlikumaid orkestrante seal ja siis saan ikka mina kõik koosa enda kaela. Kus on õiglus??
Õnneks ei suutnud see mu tuju täielikult rikkuda. Ootasin ju õhtut. Kuidas saabki siis tuju halb olla. Aga näed, nüüd on ikka kapitaalne jama mu meeleolu. Arvatavasti paanitsen ise üle ja olen liiga kapriisne. Mis teha. Eks ma kardan veidi. Kõik uus on keeruline ja veidi hirmutav. Kardan teha vanu vigu aga ometigi ma kordan neid vigu ikka ja jälle. Iseasi , kas need ka seekord vead on. Käin arvatavasti pinda. Kuigi väidetakse, et kohe kindlasti mitte. Ise tunnen küll, et käin. Aga näed, järele ka ei jäta. Ja tänu pinda käimisele ja arvamisele, et see suur viga on, keeran enda meeleolu täiega tuksi. Ma olen ju selline, kes kardab, et kõik läheb käest. Kardan kõike tuksi keerata. Aga nende kahe hirmu koostöö on alati liiga suur ja kõik lähebki tuksi. Väga nõme, et ma tean vigu ja ikka ei suuda midagi ette võtta, et nendest vabaneda. Ju see on mu loomuses. Samas on loll pugeda selle taha varju. Peaksin iga hinna eest üritama sellest vabaneda, et saaksin elada normaalset hirmudeta elu. Samas on ju suur samm enda vigu tunnistada. Kas pole?
Ohjah.
Täpselt kuue nädala pärast on mul eriala eksam juba sooritatud. Pean hakkama kiiremas tempos ja intensiivsemalt harjutama. Muidu ei tule sellest midagi head..Ma suudan seda! Pean suutma!

Homme tuleb Bethi!! Lõpuks ometi. Kükitan siin üksi.. Ja mossitan iga teine õhtu omaette. Masendav on nii. Aga see rõõmurull päästab mu sellest välja, ma tean seda.

Kohe-kohe on kogu see valge jama sulanud!!
K.

Super.

Kõik on niii hästi. Õues on kevad käes. Igal pool sulab, muru juba tärkab ja mis kõik veel. Super. Vaimselt olen ka paranemas. Leidsin tee. Keerasin uue lehe. Ei võtnud uut raamatut kuhu hakata kirjutama,sest see on ju võimatu, minevikku ei saa kustutada. Ja ma ei tahagi seda. Kõik mis on olnud.. Ma ei kahetse seda. Võib-olla väga vähesel määral aga siiski. Kõik oli tore, pole mida kahetseda. Kuid nüüd on käes uus aeg. Aeg hakata algusest pihta. Kuid nüüd tuleb olla ettevaatlik, et mitte korrata vanu vigu. Mitte tormata pea ees vastu seina vaid lasta asjadel rahulikult kulgeda. Nii on palju põnevam. Meeletult heas tujus olen. Täna olen väga heas tujus. Eile päeval kahjuks mitte , sest üleeile õhtu oli masendav. Kuid eilne õhtu oli lihtsalt super. Nii väikesed asjad võivad rõõmu teha. Aga väikesed asjad ongi need kõige ilusamad. Olla koos heade inimestega ja tunda elust rõõmu. Mis saaks veel parem olla. Tahaks, et kõik õhtud oleks sellised, kuid see on võimatu, sest kõigil on ka oma tegemised ja kohustused, millest tuleb kinni pidada, nii ka minul. Esmaspäeval on juba tehniline arvestus. Olukord pole õnneks lootusetu. Kõik on normaalne. Etüüdid on veel kahtlased aga küll korda saab, aega on veel.

Oh jah. Super lihtsalt tõesti. See on praegu mu lemmik sõna vist. Elu on lill! Kõigil on elus võimalusi. Peab neist lihtsalt kinni haarama kui nad tulevad, mitte mööda laskma minna, sest kahetseda pole midagi. Elu vajab elamist ja jube kurb on kunagi vanaduspõlves mõelda, et " huvitav , mis siis oleks saanud, kui ma sellest võimalusest oleks kinni haaranud". Oleksid on jubedad asjad ja neid tuleb vältida. Nende vältimine õnneks on aga lihtne. Ei tohi karta ja tuleb tegutseda. Apaatsus on jube. Eriti masendav on see, kui inimesed jäävadki apaatseks. Elust tuleb võtta kõik. Ja kõige põnevamad ongi inimesed, kelle elu ei ole juba valmis kirjutatud ja nüüd vaja hakata seda kõike lihtsalt elluviima hakata. Nii on igav. See oleks nagu sa oleks vaadanud väiksena liiga palju tõsielu saateid ja hakanud arvama, et selline peabki elu olema. Ja nüüd olen enda elu ka valmis mõelnud nii, et hakkad seda elama. See on igav. Elus on nii palju võimalusi. Milleks kasutada ainult seda ühte ja üld levinud teed. Muidugi on hea kui tead, mida sa elus lõpuks saavutada tahad aga kui ainult selle ühe asja nimel pingutada, muutub inimene halliks ja igavaks.

Oh jah. Liiga palju latran.

Laskem kevad ligi endale!
K.

Kevad kevad kevad...

Ettevõtmine kulgeb suhteliselt konarlikult.. Aga siiski kulgeb. Ja nüüd tuleb asi kindlasti kulgema panna, sest muidu võib juhtuda päris hirmus asi..

26.mai pean minema operatsioonile..Hirmutav. Aga peab minema, siis saab silm lõpuks korda ka. Jube vastik on olla ju koguaeg nii, et silmast jookseb vett. Inimesed, kes mind esimest korda näevad, küsivad tihti, et miks ma nutan..Päris tüütu on kõigile seletada, et ma ei nuta ja blablabla..

Viimase kahe kolme nädala jooksul on päris palju juhtunud. Või kuidas nüüd öeldagi.
Eelmine aasta õitses üks lill meeletult aga närtsis ära. Oli suur kahtlus, et see lill ei hakka veel niipea õitsema. Aga vist eksisin. Seda õitsemist ei saagi ette näha. Nüüd on ta juba õitsele puhkemas, kohe-kohe puhkeb õide. Praegu veel alles piilub.
Igatahes jah. Ma tunnen end õnnelikult ja kurvalt ja väsinult ja energiliselt. Kõike korraga. Väga veider. Lõbus. Eks näis, mis tulevik toob.
Hetkel on asjalood niiviisi, et mida tund edasi, seda kurvemaks ma muutun. Ei , vast mitte kurvemaks. Aga ..Seda on keeruline seletada. Midagi nagu toimub. Tühjemaks jään. Keeruline.

Lõpuks on tõeline kevad käes. Seda on näha ja tunda...
K.

Day 8

Täna täpselt 3 aasta tagasi oli väga veider päev. Leidsin just ühe toreda pulgakese sellest päevast.
Igatahes..Täna on siis juba nädal ja üks päev. See päev pole küll läbi aga siiani on kõik korras.. Kartsin kohati orkestriga kokku saamist, sest see tähendab väljas käimist pauside ajal.. Ma käisin ka väljas.Aga ainult juttu ajamas nendega ja mul ei tulnud kordagi pähe isegi, et tahaks ka..:D

Täna on ikka võimas päev. Nagu ennist mainisin siis 21.03.2008 oli vägev päev, täna on täpselt 100 päeva laulupeoni, täna on Laura sünnipäev.. Väga tähtsaid asju täis päev:)

Ilm on ainult kole..
K.

1 week!

Täpselt tund aega tagasi sai nädal täis. Super!!

Head ööd, unedemaa kutsub juba..
K.

Day 6!!!

Tänane siis. Või nüüdseks juba eilne. Päris veider päev oli. Isu tekkis kaks korda. Ühe korra pidin lihtsalt tugev olema, teine kord polnud isegi võimalust selle isu rahuldamiseks.
Eilne (reede) õhtu oli ikka päris karm. Asjad kiskusid nii käest ära. Üks hetk lihtsalt inimesed enam ei kannata ja plahvatavad. Aga õnneks leidsid asjad siiski positiivse lahenduse. Mis on muidugi hea. Öösel magada ei saanud eriti. Kahel põhjusel. Kui ma ei mõelnud parajasti enda konkurssi peale siis keerles peas just nimelt see õhtune plahvatamine ja vastupidi. Lõpuks siiski magasin ka veidi:)

Tänane algas naljakalt. Hommikul oli väga vägev bussisõit. Tartusse lähevad tõesti heade mõtetega inimesed. Kogu buss oli terve tee väga ärevas meeleolus ja bussis olev rahvas suhtles omavahel väga lõbusalt. Siin juures lisaks, et tegemist oli tavalise täistunni ekspressiga , kus enamus inimesi on omavahel võõrad. Vägagi lõbus oli. Konkurss läks ka nii nagu läks. Arvasin, et kehvasti, kuid mu eriala õpetaja oli rahul ja suisa kiitis. Super!

Koju tagasi tulles käisin ka vanaema juurest läbi, keda pole näinud pea pool aastat. Tore oli. Ja nüüd olen terve õhtu veetnud enda perega ja tädiga, kes tuli üle pika aja Inglismaalt tagasi. Väga..meeleolukas õhtu, peaks mainima:D

Homme päeval siis linna tagasi.. Ei viitsi nagu üldse. Aga peab minema..
K.

Day 5!!!!!

Täna oli päris normaalne päevake siis. Õhtul tuli ka korra isu, kui tuli meeletu tuju muutus hetkeks, kuid suutsin selle õnneks kohe maha suruda. Veider päev on olnud. Ei oskagi kusagilt alustada praegu. Suht virr-varr on kõik praegu. Kurb olen, sest ootasin tänast õhtut aga saan täiesti aru, et alati ei saa kõik minna nii nagu plaanitud, tekivad vahel asjad, mis segavad. Iseenesest tore õhtu koos Anni ja Kristiniga. Kohvi joomine ja pikad ja sisukad ja mõnusad vestlused. Homme on konkurss siis. Suht tundetu olen selles osas praegu. Peaks magama minema. Ei viitsi. Peaks asju pakkima. Ei viitsi. Ehk siis, suht viitsimatuse tuju on. Ei oskagi midagi vist kirjutada praegu. Loodan, et homme läheb hästi. Peas on kõik praegu segamini. Ei saa praegu midagi aru. Tahaks kusagile minna. Jälle see sama teema, et ära siit. Mitte, et tahaks millegi eest põgeneda vaid lihtsalt tahaks kusagile seigelda. Igatsen midagi. Ootan midagi. Kas keegi ütleks mulle, mida ma igatsen ja ootan? Palun!?

Edu siis kõigile puhkpillidele homseks!
K.

Day 4!!!!

Asi edeneb. Täna oli päris hea päev. Tuju oli põhimõtteliselt koguaeg hea. Isu ei tulnud kordagi taaskord, mis on nii hea. Aga ma kardan, et see kõige raskem aeg alles tuleb, kui tulevad vajadused selle vana vastiku asja järele. Siis pean lihtsalt tugev olema.
Täna oli päris naljakas päev. Hommikul ei jõudnud ma jälle solfi. Uni on lihtsalt liiga magus. Eriti kui teed korraks silmad lahti ja näed kaunist päikest aknast sisse piilumas, toas on mõnusalt soe ja voodi on jumalikult pehme. Kohe kuidagi suuda ju sellisest paradiisist üles tõusta. Kui lõpuks üles sain, tuli juba jooksuga klaverisse tormata. See tund oli naljakas nagu alati. Siis tuli eriala..saatuslik tund, mida ootasin juba eilsest saadik. Tänasest tunnist pidi ju sõltuma minu minek Tartu või mitte. Ja nüüd on lood nii, et ma ikkagi lähen. Mu hea õpetaja süstis minusse veel viimast energiat ja tahtejõudu, et see asi ära teha. Nüüd ongi lood nii, et laupäeval kell 9.00 istun bussijaamast bussi peale. Aga pärast eriala tundi alles hakkas nalja saama. Nimelt pani mu klaveri õpetaja mulle täna kohustuseks anda ühele pisikesele tüdrukule klaveri tundi. Sain loo hommikul kätte ja mul oli aega mõned tunnid see selgeks õppida, et tüdrukule ette mängida ja talle seda õpetama asuda. Selgeks sain selle ligikaudu 10 minutiga. Veider. Ma olen üldklaver. Kui tulin siia kooli, siis klaveriõpetajad, kes mind kuulasid, ütlesid, et ma olen alla esimese klassi taseme. Ja nüüd ma pidin siis enda olematuid klaveri teadmisi väikesele tüdrukule edasi andma. Lõppude lõpuks ma ei olnudki päris juhmakas ja plika sai enda lookese peaaegu selgeks. Minul sai aga selgeks see, et väikeste laste õpetajat minust ei saa...

Nojah..mis meil siin ühikas kõik toimub..eile oli meil tulekahju. Kusagilt katuse alt oli suitsu tulnud ja vingu olid kõik kohad täis. Kohale sõitsid kolm tuletõrje autot, üks tõstuk, kiirabi ja politsei. Päris hull. Möllasid siin üle poole tunni ja tule kollet ikka üles ei leidnud, ütlesid, et kõik on okei. Päris hirmus on siin nüüd olla teadmisega, et seda ei leitud üles ja nüüd liigub see äkki kusagil meie seinte vahel...
Vähe sellest, et meil tulekahju oli. Meil on siin ikka muidu ka nõme. Käskkirju saavad inimesed, kes rikuvad küll eeskirju aga nad ei häiri kedagi. Aga inimene, kes häirib meie elu siin, rikub korda ja sööb teiste närve vähemalt kolmel ööl nädalas. Talle ei tehta mitte midagi. Kuhu on kadunud õiglus ja ausus! Minul isiklikult viskab see juba üle, sest meie tuba häirib see isik arvatavasti kõige enam. See asi on läinud liiga kaugele.

Aga tegelikult on kõik täiesti okei. Kevad on kohe käes. Võiks muidugi rohkem sulada...
K.

Day 3!!

Natuke vara küll öelda , et kolmas päev aga tahtsin lihtsalt postitada. Täna pole ka kordagi isu olnud. See on ainult hea.
Tänane algas ka üleüldse imeliselt. Mõtlesin, et tänane ei saagi halvasti minna, sest hommik oli imeline. Ärkasin tund enne äratuskella ei millegi peale üles, olin meeletult heas tujus, nautisin päikest. Terve hommik oli mõnus. Koolis läks kiirelt ja ilma probleemideta.
Siis läksin aga klaveriga konkurssi lugusid kokku mängima. Ja vat nüüd on mul tõsine kahtlus , kas minna üldse Tartusse konkurssile. See oli täiesti kohutav. Miks ma peaks minema ja laskama ennast maatasa tampida teiste poolt. Niigi madal enesehinnang on mul ju, see teeks asja veel hullemaks. Ja niiviisi kaob viimanegi isu pilli mängida ära.. Kuigi see peaks just tahte jõudu andma. Aga mulle ei anna. See nõrgestab mind. Ma ei jaksa siis enam midagi. samas, ma pole kunagi ühelgi konkurssil käinud ja oleks aeg siis minna ja asi ära proovida. Aga hirm on. Mitte, et ma närvis oleks aga mul on hirm...Oh õuduste õudust. Kuulasin just ära ka esmaspäevase osakonna kontserti. See oli täiesti katastroof. Dünaamika-0, teksti täpsus-0. Kõik lonkas, vahet pole, kas ma mängin keelega või ilma, kostub ikka sama. Ainuke, mis oli olemas oli toon. Aga ainult tooniga ei lähe ju kuskile võistlema.. Masendav.

Lähen parem varsti jalutama , naudin ilma ja mõtlen omi mõtteid rahulikult. Klasse niikuinii ei ole ja harjutada seetõttu ei saa.

K.

Day 2!!

Asi areneb. Täna on juba päris hea olla. Pole kordagi isu peale tulnud. Imelik on ainult see, et kõik, kes on haisu ninna saanud minu praegusest ettevõtmisest, naeravad selle üle või lihtsalt käituvad veidralt. Kas see tundub siis tõesti nii võimatu, et mina sellega hakkama saaks?? Ma suudan seda. Ma tahan seda. Ma saan hakkama. Ja seekord mul pole vaja, et minusse usutakse, sest ma tahan ise seda. Lihtsalt, palun mitte mul jalgealust alt ära tõmmata, sest siis läheb mul palju raskemaks.

Ohjah, täna oli siis koolipäev ju ka. Masendavalt pikk nagu alati. Ei midagi uut ja põnevat.
Sain just veidi aega tagasi kätte plaadi, mis lindistati eilsest osakonna kontsertist. See vist on nii kohutav, et mu arvuti ei taha seda mängida. Ehk siis pean ootama selle kuulamisega homseni, kui Bethi tagasi tuleb, lubab mul ehk enda arvutist kuulata. Päris hirm on selle plaadi sisu pärast.

Täna süüa tehes juhtus kummaline asi. Ma soolasin toidu ikka kapitaalselt üle. Loodan, et see pole märk millestki. Samas...see märk on ennast lihtsalt väga kaua peitnud, sest teema, mis seda puudutab, pole kordagi kuhugi kadunud olnud. Vist.

Ohjah. Lähen nüüd vist kõndima. Lähen paksuks muidu. Ja seda kardan ma praegu veidike..

K.

Day 1 !

Raske raske raske. Aga vajalik. Ehk siis , milles asi? Nonoh..ma nüüd üle pika aja võtsin siis ise lõpuks kätte, ilma kellegi soovituseta ja otsustasin proovida uuesti "puhas" olla. Kui seda nüüd nii nimetada. Ei , ärge arvake, et ma narkar olen. Ma ei ole, vihkan sellist kraami. Asi on hoopis muus. Aga jah. Siin ma nüüd olen. Esimene päev peaaegu seljataga. Hommik ei olnudki väga keeruline. Praegu on aga nõrkus. Lõppematu söögi isu ja jõuetus. Võib-olla on asi mõtlemises kinni, ei tea. Aga loodan, et homme on juba parem. Vähemalt üks tuttav väitis, et teisel päeval tunneb juba end paremini ja tuleb uut energiat. Eks näis mis saab. Ma ei hakka kellelegi ega ka endale lubadusi selles osas andma, sest eelmine kord, kui seda tegin, läks päris kehvasti. Parem lasen asjal minna ja üritan lihtsalt tugev olla. Loodan, et selle suure muudatusega suudan keerata ka uue lehe enda eluraamatus. Sest see muudab päris kindlasti mu elu. Kui mitte palju siis mingil määral kindlasti.

Iseenesest on tänane päev päris veider olnud. Koolis ma jälle ei käinud. Või noh, koolis ma ju olin aga ei viibinud nendes klassiruumides, kus oleks pidanud- harjutasin. Kuna täna oli osakonna kontsert, kasutasin julmalt ära meie kodukorda ja ei läinud tundidesse ja eelistasin harjutada. Sellest hoolimata läks osakonnakas üpris kehvasti. Aga eks oli asi ka selles, et ma ei suutnud enam süveneda. see on päris keeruline, kui oled 1,5 tundi aulas kuulanud seda kontserti ja külmetanud. See oli üleüldse vist ajaloo pikim osakonnakas. Algas 15.00 nagu alati ja lõppes vahetult enne 18.00 , esinejaid oli u 21 ja kõigil ligikaudu 10 minutised kavad. Kahju õpetajatest, kes seda kuulama pidid.

Kummikud jalga!
K.

Lollus

Inimesed on ühed lollid olevused. Kas meil on raske kuulda võtta seda, mida ema meile väiksest peale rääkinud ja õpetanud on? Kas meil on raske õppida teiste vigadest? Kuid ometi tahame me kõik ikka omal nahal järele proovida. Ja tagajärjed ei pruugi ju olla alati kõige paremad. Paljusid asju hakatakse kahetsema pärast nö järele proovimist. Ma olen alati mõelnud, et elada tuleb instinktide järgi. Aga ei, tuleb siiski ka veidi kaine mõistusega mõelda. Nii palju asju on tuksi keeratud mõtlematuse pärast, kurb.

Tegelikult on kõik okei. Järgmine nädal on konkurss ja pärast seda jälle üle pika aja koju. Ei teagi, kas tahan nii väga minna aga eks peab ikka minema. Tädi tuleb ja vaheaeg on ka ikkagist ju.

Õues juba sulab!
K.

Veider...

Väga veider on olla. Viimased kaks päeva on täielik masendus peal. Aga elus esimest korda pole mul õrna aimugi, miks. Ja seetõttu on see väga kurnav. Aga vähemalt see aitab mul harjutada, sest pole tahtmist midagi muud teha. Kui välja arvata tänane päev- otsustasin lihtsalt jalutama minna. Vapustavalt hea tunne oli. Ja jätkuvalt on see tunne, et tahaks kuhugi ära. Täna isegi leidsin selle koha. Istusin metsas. Aga seda rahu ja rõõmu ei olnud kauaks mulle antud, sest selle rikkus üks armas perekond, kes otsustas samas kohas peatuda ja jalga puhata, kus minagi. Seega pidin lahkuma, ebamugav hakkas. Nüüd on terve nädal vaba aega, arvatavasti viibin tihedamalt nüüd metsas. Seal on nii tohutult hea lihtsalt. Ma ei kujuta ette mitmendat korda ma juba avastan, et selles metsas saan ma rahu. aga näe, iga kord on see mulle nagu uus avastus.

Homme siis ettemäng..loodan, et läheb hästi. Peab minema. Muud moodi ei tohigi minna.

Nägin eile ja üle-eile pajutibusid, see tekitas hea kevadise meeleolu. Lõpuks ometi.

Head õhtut.
K.

Asjad paranevad. Lõpuks. Kiiremini kui ma arvasin. Kas ma olen nõrk kui ma andestan? Või olen nõrk kui ei andesta? Ei, öeldakse, et andesta aga ära unusta. Elu läheb edasi. Loodan, et kõik on ja saab olema ka nüüd nii nagu lubati. Usaldus usaldus usaldus. seda peab olema.

Pole ammu selliseid postitusi teinud. Aga märksõnad ja lühilaused on praegu väga teemas ja mugavad.

Ilusat õhtut!
K.

Kas tead...

Minge kõik kuupeale. Murtud. Vihane. Vihane enda ja teise peale. Kõik on väga valesti. Usaldus. Raske asi. Masendav. Tahaks..Tahaks.. Tahaks ära.
Armastus ja vihkamine. Öeldakse, et nende vahel on üks väike samm. Minu jaoks käivad need praegu vist käsikäes. Kurb.
Praegult on väga hea laul Helen - Kas tead.

Kohe on kevad, kõik juba sulab.
K.

Sama jama.

Päris mitmed asjad on ikka nii nagu eelmises postituses. Kool ja blablabla..ühesõnaga jah- kevadet ootan jätkuvalt pikkisilmi. Varsti tuleb kah, pakane hakkab mööda minema. Seegi hea.

Nüüd olen üle pika aja kodus. Viimati käisin jaanuari alguses suht. Super hea on olla siin. Kahju anult, et nii lühikeseks ajaks tulla sain, pean reede õhtul juba tagasi linna sõitma. Aga eks see kodus käik kindlasti annab praegu palju taastavat energiat juurde. Olengi viimasel ajal liiga närviline.
Tegelikult tahaks midagi.. Päris tükka aega juba tunnen mingit vajadust ja igatsust. Aga kohale ei jõua, mille järgi. Naljakas , kas pole?

Laulupidu koputab juba uksele. Nüüd hakkavad nädalavahetused ainult nendest laulupeo lõpututest proovidest koosnemagi. Aga vähemalt see aasta on vähe asjalikumad lood kui eelmine kord olid.

Imelik on olla praegu. Tahaks jubedalt muusikat kuulata, kohutav muusika vajadus. Tahaks kuulata Tanel Padari- Tahan elada ja siis Birgit Õigemeele esituses ka Rahu. Aga mis teha, "juuuthuub" ei lähe tööle. Pole midagi teha. Aga eks vaikus mõjub ka hästi. (blablabla, nii tüüpiline mina- " leida kõiges positiivset" , jama.)
Jah, ka see naljakas muutus on- olen muutunud ensekriitilisemaks. Väga veider, sest varem ma sellist asja ei harrastanud. See on lõbus. Hakkan ehk rohkem enda vigu tunnistama nii ja tekib ka suurem motivatsioon neid vigu parandada...loodan vähemalt nii.


Palju õnne sünnipäevaks meile ehk siis, head Vabariigi aastapäeva!
K.

Nüüd on siis ikka väga pikk aeg eelmisest postitusest möödas. Kirjutasin eelmine kord, et ootan talve ja kõikke sellist. Nüüdseks on totaalselt kopp ees sellest tohutust lumeollusest ja tuulest ja külmast ja pimedusest ja koolist jne. Võiks tulla juba kevad. See päästev kevad. Kui loodus taas ärkab. Saab normaalselt riietuda ja õhk on värskem. Praegugi on juba näha, et kevad siiski tuleb ka see aasta. Õues on iga päevaga järjest valgem ja nüüdseks on juba kolm päeva järjest päike paistnud. Super hea enesetunne tekkib sellest kohe!
Möödunud aja jooksul on olnud ikka väga palju tõususid ja mõõnasid. Nüüd on jälle õnneks tõus. Kuigi eks tagasilööke ikka on. Kunagi ei saa olla miski perfektne. Pealegi, hakkas siis igav. Ei oleks enam mille poole pürgida ja mida tahta, kui kõik perfektne on.
Jõulud olid toredad perekeskis, uusaasta möödus linnateatri aastavahetuspeol, mis oli ka väga tore. HNPO-ga käisime Prahas konkurssil, saime kuld diplomi ja parima dirigendi preemia. Praha on jumalik linn. Sinna läheks igal võimalusel tagasi.
Vahepeal on juhtunud veel see tore asi, et ma pole enam ammu mingi masenduse hunnik ja apaatsus ise, vaid tunnen elust rõõmu, viitsin taas pidu panna ning olen taas hüperaktiivne. See asi lahenes kõik tänu sellele, et võtsin end kätte ja suutsin palju asju sirgeks rääkida. Asju, mida oleks pidanud juba kuid tagasi sirgeks rääkima. Hea on olla.
Kahju on inimestest, kes enda elu liialt raskeks teevad. Tean kahte inimest, kes hoolivad üksteisest niivõrd palju, et see tundub suisa vihkamisena. Eks armastus ja vihkamine käivad ikka käsikäes. Üks sellest duost magab praegu minu toas täiesti purjus olekus. (Lisan kohe ära, et tegemist ei ole mu toreda toakaaslasega!) Kahju temast. Ta on hakanud nende tülide pärast järjest rohkem jooma. Rikub enda elu ära nii noorelt. Kodu on aega veel terve elu mängida, milleks raisata praegu selle peale oma aega. Noorus on elamiseks ja nautimiseks.
Elu on nagu lill sõnniku hunnikus. Just sellepärast, et sõnnik ongi kõige parem väetis. Kui poleks kõikke halba ja vastikut meie ümber, ei suudaks me nii palju rõõmu tunda kõige selle ilusa ja hea üle, mis tuleb ja on. Tänu "sõnnikule" suudame hinnata, mis on tõeliselt hea ja tähtis.
Peaks end rohkem käsile võtma. Koolis on küll head hinded aga peaks ju tegelikult koolis ka käima, ehk siis tuleks veel paremad. Puudumisi on nii palju, et ei julge enam e-kooli minnagi. Pealehel vahib kohe vastu see kahekohaline võimas number, palju tegemata töid ja õpetajate kurjad märkused. Üks klassivend küsis, et miks mulle hinded nii tähtsad on " peaasi kui positiivse kätte saab, rohkemaks pole mõtet pingutada", nagu ta ütles. On küll mõtet. Endal tekib hea enesetunne, kui näen neid ilusaid hindeid. Ja vanematel on ka hea meel. Ja kui vanematel on hea meel, ei ole neid nääklemisi ja tülitsemisi meie vahel. Ja saan ka rohkem võimalusi kuskil käia ja olla.
Tegelikult on kõik ju super hästi! :)


Päikest igasse päeva!
K.